Eesti rahapoliitika

Eesti rahapoliitika on 2011. aasta 1. jaanuarist saati osa euroala ja seega Eurosüsteemi keskpankade rahapoliitikast.

Euroala rahapoliitika eesmärk on hinnastabiilsus, täpsemalt euroala keskmise inflatsiooni hoidmine keskpikas perspektiivis kahe protsendi lähedal, kuid mitte kõrgemal kui kaks protsenti. Põhilise poliitikakujundamise vahendina kasutatakse selleks Euroopa Keskpanga baasintressimäärade määramist.

Eesti keskpanga ehk Eesti Panga president kuulub hääleõigusliku liikmena Euroopa Keskpanga nõukogusse, mis määrab euroala baasintressimäärad.

Eesti Pank osaleb Eurosüsteemi kaudu rahapoliitika kujundamises ja ülekandmises, samuti euro rahatähtede ning müntide ringluse korraldamises. Eesti Pank väljastab krediidiasutustele rahapoliitilisi laene ja pakub neile hoiustamisvõimalusi.

Koos teiste Eurosüsteemi keskpankadega osaleb Eesti Pank erakorralistes meetmetes, näiteks riikide võlakirjade turult ostmise programmis.

Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutusetest sõltumatult ega allu Eesti Vabariigi Valitsusele.

Eesti Pank annab aru Riigikogule.

Eesti Pangal on keelatud otseselt või kaudselt krediteerida riigi- ja kohalikke eelarveid ning osta täidesaatva võimu organite poolt emiteeritud väärtpabereid.

Rahapoliitika enne euro kasutuselevõttu

Eesti riigi rahapoliitika alused olid määratud Eesti põhiseaduse, Eesti Panga seaduse ja teiste õigusaktidega.

Eesti krooni emissiooni ainuõigus oli Eesti Pangal. Krooni raharinglust korraldas Eesti Pank.

Kõik käibele lastud kroonid olid täielikult tagatud Eesti Panga kulla- ja konverteeritava välisvaluuta reservidega. Eesti Pangal puudus õigus krooni devalveerida.

Eesti rahapoliitika baseerus valuutakomitee süsteemil.