Remove ads
Eesti president (institutsiooni ametlik nimetus Vabariigi President) on Eesti Vabariigi riigipea.
| Vabariigi President | |
|---|---|
 Vabariigi Presidendi lipp | |
| Tüüp | riigipea |
| Residents | presidendiloss |
| Asukoht | Tallinn |
| Ametisse nimetaja | Riigikogu/valimiskogu |
| Ametiaja kestus | viis aastat |
| Moodustamise dokument | Eesti Vabariigi põhiseadus |
| Moodustatud | 24. aprill 1938 |
| Esimene täitja | Konstantin Päts |
| Palk | 7303 eurot kuus (2022) |
| Veebileht | https://president.ee |
_(cropped).jpg)
Eesti presidendil on üldjoontes piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ja ta on vahekohtuniku ehk võimude tasakaalustaja rollis. Eesti presidendi kandidaat peab olema sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40-aastane. Presidendi valib ametisse Riigikogu või valimiskogu viieks aastaks. Üks isik võib olla ametis maksimaalselt kaks ametiaega järjest. Kuna president peab olema oma töös sõltumatu, siis ametisse astumisel lõpevad presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.[1]
Presidendi institutsioon loodi Eestis 1938. aastast kehtima hakanud põhiseadusega. Eraldi riigipea institutsioon loodi Eestis 1934. aastal põhiseadusega, siis nimetati seda riigivanemaks (riigivanem oli ka varem, aastail 1920–1934, Eesti valitsuse juht, kuid rahvusvahelises suhtluses nimetati teda presidendiks). Praegusel kujul loodi presidendi institutsioon 1992. aastal kehtima hakanud põhiseadusega.
Alates 11. oktoobrist 2021 on Eesti president Alar Karis.
Remove ads
Eesti esimeses, 1920. aasta põhiseaduses presidendi institutsiooni ei olnud. Kuigi algsesse põhiseaduse versiooni oli ka president sisse kirjutatud, siis peamiselt Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei vastuseisu tõttu jäi president põhiseadusest välja. Sotsiaaldemokraadid eesotsas August Reiga kartsid, et presidendiks võib saada Vene tsaari taoline isevalitseja, ja see ei oleks demokraatlikus Eesti vabariigis lubatav. Riigipea funktsioonid jagunesid 1920. aasta põhiseaduse kohaselt riigivanema, Riigikogu ja Riigikogu esimehe vahel. Vastavalt põhiseadusele määras Riigikogu esimees riigivanema kandidaadi, kelle ülesanne oli moodustada valitsus.[2]
1920. aastatel oli üks suurematest presidendi institutsiooni toetajatest Konstantin Päts. Näiteks 1926. aastal esitasid Põllumeeste Kogud Pätsi õhutusel Riigikogule uue põhiseaduse projekti, kuhu oli selgelt presidendi institutsioon sisse kirjutatud. Samas ei toetanud enamus poliitikuid põhiseaduse muutmist. 1928. aastal toimunud iga-aastasel õigusteadlaste päeval leidsid juristid, et põhiseaduse muutmine ei ole Eestis hädavajalik ning hakkama saab ka ilma presidendita.[2]
1929. aastal alguse saanud ülemaailmne majanduskriis muutis Eesti majandusliku olukorra järsult halvemaks ja see sundis inimesi süüdlast otsivalt ringi vaatama ning poliitikuid ja erakondi eluolu halvenemises süüdistama. Aina enam hakati rääkima, et Eestile on vaja kindla käega riigijuhti, kes lõpetaks erakondade kaklused ning lööks korra majja. 1930. aastatel alguses tõusid esile ka vabadussõjalased, kes nõudsid riigikorra muutmist presidentaalseks.
1932. aasta augustis toimus Põllumeeste Kogude ja Rahvaerakonna algatatud rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks, et luua presidendi ametikoht. Eelnõu nägi ette, et presidendikandidaat pidi koguma 10 000 häält. Presidendil oli õigus Riigikogus vastu võetud seadus tagasi saata, anda välja seaduse jõuga dekreete ning ennetähtaegselt kuulutada välja riigikogu valimised. Rahvahääletus kukkus aga napilt läbi: poolt oli 49,2 protsenti hääletanutest, vastu 50,8 protsenti.[2]
1933. aasta juunis toimus teine rahvahääletus. Eelnõu nägi ette, et presidendile antakse edasilükkava veto õigus, piiratud dekreediõigus ja parlamendivalimiste väljakuulutamise õigus. Presidendi ametiajana nähti viit aastat. Eelnõu põrumiseni viis peamiselt rahva umbusk poliitikutesse, valitsusse ja Riigikogusse: 67,3 protsenti hääletanuist oli eelnõu vastu.
1933. aasta oktoobris toimus kolmas rahvahääletus vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu üle. Eelnõu kohaselt ei kandnud tulevane riigipea siiski presidendi nimetust, vaid pidi üle võtma senise valitsusjuhi ehk riigivanema nimetuse. Uus viieks aastaks valitud riigivanem pidi selle järgi olema üsna suurte võimuvolitustega ja tema pidi valima rahvas. Tal oli õigus laiali saata Riigikogu, panna Riigikogu vastuvõetud otsustele veto ja anda dekreedina välja seadusi. Täidesaatvat võimu hakkas teostama riigivanemale allutatud valitsus eesotsas peaministriga. Vabadussõjalaste põhiseaduse kiitis rahvas ülekaalukalt heaks: poolt oli 72,7 protsenti hääletanutest.[2]
Uus põhiseadus jõustus 1934. aasta jaanuaris ning esimesed riigivanema valimised pidid olema aprillis, kuid 12. märtsil 1934 toimus tollase valitsusjuhi Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja August Rei veretu riigipööre. Riigivanema kandidaati Andres Larkat toetanud vabadussõjalased arreteeriti ja valimised jäid toimumata. Konstantin Pätsist sai peaminister riigivanema ülesannetes.[2]
Pätsile vapside põhiseadus ei meeldinud, kuna see oli puudulik ja auklik. Pätsi näpunäidete järgi koostati uus põhiseadus, mis sätestas, et Eesti saab endale lõpuks riigivanema asemel üldrahvalikult valitud presidendi. 1938. aasta jaanuaris kehtima hakanud põhiseaduse kohaselt oli õigus presidendikandidaat esitada vaid kolmel institutsioonil: Riigivolikogul ehk Riigikogu alamal kojal, Riiginõukogul ehk Riigikogu ülemal kojal ning omavalitsuste esindajate kogul, mis koosnes kaheksakümnest maa- ja neljakümnest linnaomavalitsuste esinduskogude valitud esindajast. Kui kõik need kogud seadsid üles vaid ühe ja sama presidendikandidaadi, siis jäid üldrahvalikud valimised ära. Nii juhtuski 1938. aasta presidendivalimistel. Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu ühisistungil valiti 219 poolt- ja 19 vastuhäälega vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Päts.[2]
Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 ei olnud Konstantin Päts enam võimeline oma ülesandeid täitma, seega hakkas presidendi kohuseid täitma Jüri Uluots, kes oli tollal peaminister. Päts astus okupatsioonivõimude survel presidendiametist tagasi 23. juulil 1940. Pärast Jüri Uluotsa surma 1945. aastal asus vastavalt põhiseadusele presidendi kohuseid täitma Vabariigi Valitsuse vanim liige välisminister August Rei. Samamoodi astus iga uus peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ametisse kuni 1992. aastani.
1992. aasta põhiseaduse koostamisel püüti vältida varasemate põhiseaduste vigu. Uus põhiseadus oli parlamentaarne ja presidendi võim oli erinevalt eelmisest põhiseadusest väga piiratud. Viieks aastaks Riigikogu või valimiskogu valitud president pidi täitma eelkõige ühiskonda ühendavat, riigivõimu stabiilsust kindlustavat ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustavat funktsiooni.
Erinevalt hilisematest presidendivalimistest andis 1992. aastal põhiseaduse rakendamise seaduse § 4 lõike 2 alusel presidendikandidaatidele hääli rahvas. Kahe enam hääli saanud kandidaadi seast pidi presidendi valima lihthäälte enamusega Riigikogu neljaks aastaks (tavalise viie asemel). Kandidaatide ülesseadmiseks tuli Vabariigi Valimiskomisjonile esitada vähemalt 10 000 Eesti kodaniku nime ja allkirjaga esildis. Seati üles neli kandidaati: Lennart Meri, Lagle Parek, Arnold Rüütel ja Rein Taagepera. Riigikogus valiti esimeses voorus presidendiks Lennart Meri (teine Riigikokku jõudnud kandidaat oli Arnold Rüütel). 1996. aastal valiti Lennart Meri valimiskogus teiseks ametiajaks.
Arnold Rüütel valiti presidendiks valimiskogus 2001. aastal, kuid 2006. aastal kaotas Rüütel valimiskogus Toomas Hendrik Ilvesele, kellest sai Eesti esimene väliseestlasest president. 2011. aastal valiti Ilves juba Riigikogu esimeses voorus tagasi teiseks ametiajaks. 2016. aasta valimistel ei suutnud ei Riigikogu ega ka valimiskogu presidenti valida, mistõttu liikus valimine tagasi Riigikokku, kus otsustati kompromissina määrata presidendiks Kersti Kaljulaid, kellest sai Eesti esimene naispresident. 2021. aasta presidendivalimised olid omapärased selle poolest, et ainuke ülesseatud kandidaat oli Alar Karis, kes valiti presidendiks Riigikogu teises valimisvoorus.
Remove ads
Valimine ja ametiaeg
Pikemalt artiklis Eesti presidendivalimised
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjest. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul presidendi valimiseks kokku valimiskogu.
Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati. Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt 21-l valimiskogu liikmel. Valimiskogu valib presidendi hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat valituks ei osutu, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Presidendivalimiste korda täpsustab ning põhiseaduse lüngad täidab Vabariigi Presidendi valimise seadus. See seadus keelab kandidaadiks üles seada isikut, kes on president teist ametiaega järjest.
Vabariigi Presidendi valimise seadus näeb ette sellegi olukorra, kus valimiskogus ei suudeta presidenti valida ka teises voorus. Sel juhul viiakse läbi presidendi erakorralised valimised. Erakorralised valimised saab korraldada kiiremini kui korralised. Kui korralised valimised toimuvad varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne ametis oleva presidendi volituste lõppemist, siis erakorralised valimised tuleb läbi viia 14 päeva jooksul.
Ametisse astumine, õiguslik seisund ja volituste lõppemine
Vabariigi Presidendi volituste tekkimise ja lõppemise sätestab Vabariigi Presidendi töökorra seadus. President astub ametisse, andes Riigikogus ametivande:
"Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Eesti Vabariigi kasuks."
Ametisse astumisega lõpevad kõik Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis teistes valitavates ja nimetatavates ametites ning tal tuleb ametisoleku ajaks peatada oma erakondlik kuuluvus.
Vabariigi President kasutab põhiseaduse § 85 alusel immuniteeti. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Täpsemalt reguleerib seda teemat kriminaalmenetluse seadustik. Kriminaalvastutusele võtmisel Vabariigi Presidendi volitused peatuvad.
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad tema ametist tagasiastumisel (ei ole võimalik erakorralise või sõjaseisukorra ajal), teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel, tema surma korral ja uue Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
Kui Vabariigi President on Riigikohtu otsusel tervise tõttu kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa neid Vabariigi Presidendi töökorra seaduses ettenähtud juhtudel ja korras ajutiselt täita, siis tema volitused peatuvad. Vabariigi Presidendi volitused lähevad sel juhul üle Riigikogu esimehele, kelle volitused Riigikogu liikmena selleks ajaks peatuvad. Vabariigi Presidendi ülesannetes oleva Riigikogu esimehe pädevus on kitsam kui korralisel presidendil, sest ta ei tohi ilma Riigikohtu loata välja kuulutada Riigikogu erakorralisi valimisi ega keelduda seadusi välja kuulutamast.
Kui president ei ole oma ülesandeid üle kolme kuu järjest täita saanud või kui tema volitused enne tähtaega lõpevad, valib Riigikogu 14 päeva jooksul uue Vabariigi Presidendi.
Vabariigi Presidendi pädevus
Vabariigi Presidendi pädevused on loetletud põhiseaduse §-s 78 ning täpsustatud Vabariigi Presidendi töökorra seaduse ja eriseadustega (nt välissuhtlemisseadus, rahuaja riigikaitse seadus).
Välissuhtluspädevus
Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses. Lähtudes sellest, et Vabariigi Valitsus korraldab suhtlemist teiste riikidega, koordineerib Vabariigi President oma välispoliitilist tegevust valitsusega.
Vabariigi Presidendil on aktiivne ja passiivne saatkonnaõigus. Ta nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud teiste riikide diplomaatiliste esindajate volikirjad. Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud. Sellised lepingud on Eesti põhiseaduse § 121 järgi lepingud, mis muudavad Eesti piire, mille rakendamiseks on vaja Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist, millega Eesti ühineb rahvusvaheliste organisatsioonidega, mille kohaselt Eesti võtab endale rahalisi või sõjalisi kohustusi ja milles on ratifitseerimine ette nähtud. Presidendi üksikkompetents välissuhtluses seisneb sõjaseisukorra ja sellest lähtudes ka sõja lõpu väljakuulutamises agressiooni korral, samuti ettepanekus Riigikogule kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon ja erakorraline seisukord.
President jagab Vabariigi Valitsuse ettepanekul diplomaatilisi auastmeid, mis antakse eluks ajaks.
Presidendi pädevus, suhted teiste põhiseaduslike institutsioonidega välissuhtluse valdkonnas on konkretiseeritud välissuhtlemisseaduse ja välisteenistuse seadusega.
Riigisisene pädevus
Riigikaitsepädevus
Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht. Tema ülesanne on teha Riigikogule ettepanek kuulutada Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon, samuti lõpetada sõjaseisukord. Presidenti abistab tema riigikaitsekompetentsi täitmisel presidendi juures nõuandva organina tegutsev riigikaitse nõukogu, kuhu kuuluvad seaduse järgi Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, kaitseminister, siseminister, välisminister, justiitsminister, rahandusminister, Riigikogu väliskomisjoni esimees ja kaitseväe juhataja (sõja ajal kaitseväe ülemjuhataja). Riigikaitse Nõukogu tegutseb Vabariigi Presidendi kinnitatud kodukorra alusel.
Vabariigi President nimetab ametisse ning vabastab sellest Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna, kuhu kuuluvad Kaitsejõudude Peastaabi ülem, Kaitseliidu ülem ja väeliikide ülemad. Vabariigi President kui riigikaitse kõrgeim juht annab kaitseväe juhataja ettepanekul välja käskkirju sõjaväeliste auastmete andmiseks, samuti kaitseväe juhataja asendamiseks.
Vabariigi Presidendi riigikaitsekompetents on täpsustatud rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja kaitseväeteenistuse seadusega.
Pädevus Riigikogu suhtes
President ja Riigikogu on omavahel seotud paljude presidendi formaalsete ja materiaalsete pädevustega. Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu korralised valimised, kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu esimese istungi ja avab selle. Presidendil on õigus seaduses sätestatud juhtudel kutsuda kokku Riigikogu täiendavaid istungeid ja erakorralisi istungeid.
Vabariigi President saab põhiseaduses ette nähtud alustel Riigikogu laiali saata ja kuulutada välja erakorralised valimised. Erakorralised Riigikogu valimised peab Vabariigi President välja kuulutama juhul, kui presidendi esitatud peaministrikandidaat ei ole pärast kaht vooru suutnud valitsust moodustada, Riigikogu on esitanud oma peaministrikandidaadi ja ka tema ei esita kahe nädala jooksul oma valitsuse koosseisu presidendile. Teiseks kuulutab president välja Riigikogu uue koosseisu valimised, kui Riigikogu algatatud rahvahääletus ei leia rahvalt vajalikku toetust. Kolmas põhjus Riigikogu volitused ennetähtaegselt lõpetada on Riigikogu võimetus uut riigieelarvet vastu võtta kahe kuu jooksul pärast uue eelarveaasta algust. Viimane Riigikogu laialisaatmise põhjus erineb eelmistest selle poolest, et siin on Vabariigi Presidendi otsustada, kas kuulutada uued valimised välja või mitte. Peaministrile või Vabariigi Valitsusele umbusalduse avaldamise korral võib president välja kuulutada uued valimised.
Vabariigi Presidendi suhted Riigikoguga on täpsustatud Riigikogu kodukorra seaduses.
Pädevus Vabariigi Valitsuse suhtes
Vabariigi President määrab 14 päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kelle ülesanne on moodustada uus valitsus. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat esitab valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile, kes nimetab kolme päeva jooksul uue valitsuse ametisse. Kui Vabariigi Presidendi määratud peaministrikandidaat ei saa Riigikogu poolthäälte enamust, ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, on Vabariigi Presidendil õigus seitsme päeva jooksul esitada teine peaministrikandidaat. Kui Vabariigi President ei esita seitsme päeva jooksul teist kandidaati, loobub selle esitamisest või kui teine kandidaat ei saa Riigikogult volitusi või ei suuda valitsust moodustada või loobub selle moodustamisest, läheb peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus üle Riigikogule.
Vabariigi President teeb peaministri ettepanekul muudatusi valitsuse koosseisus, st vabastab ametist ja nimetab ametisse üksikuid ministreid. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ka ministreid, kes ei juhi ministeeriumi (nn portfellita ministrid, nt rahvastikuminister). Valitsuse koosseisu muutmisel on peaministri ettepanek presidendile siduv, seega piirdub presidendi roll vaid vastavate dokumentide vormistamisega, sisuline ministrikandidaatide valik kuulub peaministri pädevusse.
Vabariigi President vabastab ministri ametist ka siis, kui Riigikogu avaldab oma otsusega ministrile umbusaldust.
Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.
Vabariigi Valitsuse ja presidendi suhted on täpsustatud Vabariigi Valitsuse seaduses.
Seadusandlik pädevus
Vabariigi President kuulutab välja Riigikogus vastu võetud seadused. See on presidendi ainupädevus, millesse ei ole kaasatud ükski teine põhiseaduslik institutsioon. Presidendil on ka niinimetatud vetoõigus, mis tähendab, et riigipea võib seaduse jätta välja kuulutamata ning oma motiveeritud otsusega selle Riigikogule 14 päeva jooksul uuesti arutamiseks ja otsustamiseks saata. Presidendil on kontrolliõigus nii materiaal- kui ka protsessuaalõiguslike sätete üle. Kui Riigikogu võtab muutmata kujul vastu uuesti seaduse, mida president ei ole välja kuulutanud, kuulutab president selle välja või pöördub Riigikohtu poole taotlusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuulutab president selle välja. Riigikogu VII ja VIII koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 33 seadust, neist kaheksa puhul pöördus ta Riigikohtu poole. Riigikohus rahuldas riigipea taotluse seitsmel korral. Riigikogu IX koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata kaheksa seadust.
Riigikogu IX ja X koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 13 seadust, neist ühe puhul pöördus ta Riigikohtu poole.
Kui Riigikogu ei saa erakorralistel asjaoludel kokku tulla ja on tekkinud edasilükkamatu riiklik vajadus, on Vabariigi Presidendil õigus anda välja seadlusi, mis peavad olema kinnitatud peaministri ja Riigikogu esimehe kaasallkirjadega. Seadlusega ei saa muuta põhiseadust ja konstitutsioonilisi seadusi (loetelu toodud põhiseaduse §-s 104). Riigikogu peab oma järgmisel istungil need seadlused kas kinnitama või tühistama. Seega on seadlused erakorraline vahend riigikorra säilitamiseks ja riigipea tegutseb sel juhul riigi õiguskorra garandina.
Põhiseaduse kohaselt ei ole Vabariigi Presidendil õigust seadusi algatada, välja arvatud põhiseaduse muutmise algatamine.
Vabariigi President võtab oma põhiseaduslike ülesannete täitmiseks vastu otsuseid. Riigikaitse kõrgeima juhina ja Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse korraldamiseks annab Vabariigi President käskkirju.
Riigiametnike nimetamise ja vabastamise pädevus
Vabariigi President nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul Eesti Panga presidendi, Riigikohtu ettepanekul maa- ja linnakohtunikud, halduskohtunikud ning ringkonnakohtunikud (s.o I ja II astme kohtunikud) ning valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna. Kui ametisse nimetab riigipea, kaasneb sellega teatav sotsiaalne respekt. Isiku nimetamise seaduslikkust kontrollitakse, ametisse nimetamisel tagatakse suurem avalikkus ja ametnikule stabiilsus. Vabariigi Presidendil on õigus keelduda neid isikuid ametisse nimetamast, kui see on vastuolus seadusega või riigi huvidega, ning seda on ta ka reaalselt kasutanud.
Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku järgmiste kõrgemate ametnike nimetamiseks: Riigikohtu esimees, Eesti Panga nõukogu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja sõjaajal. Riigiametnikud nimetatakse ametisse ja vabastatakse sealt Vabariigi Presidendi töökorra seaduses sätestatud korras.
Autasustamispädevus
Vabariigi Presidendi ainupädevuses on riiklike autasude andmine, milles teda nõuandva organina abistab teenetemärkide komitee. Autasude andmine kui riigi austusavaldus on maailma praktikas tavaliselt riigipea pädevus.
Eesti Vabariigi riiklikud ordenid ning nende taotlemine ja andmine on sätestatud teenetemärkide seadusega.
Armuandmisõigus
Presidendil on ainuõigus vabastada süüdimõistetud nende palvel karistuse kandmisest või kergendada karistust. Armuandmine eeldab, et õigusemõistmine on juba toimunud ja isik on antud üle täitevorganitele, et karistus täide viia. Armuandmisega ei anna Vabariigi President hinnangut kohtuotsusele. Rahvusvahelise tava kohaselt on see riigipea suvaotsustus, mida ta võib teha humaansetel kaalutlustel.
Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise algatamine
President algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise. Vastava ettepaneku teeb president Riigikogule riigiprokuröri taotlusel. Tal on õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega, kuid otsuse tegemisel ei pea ta arvesse võtma esitatud tõendeid, vaid üksnes kehtestatud protseduuri järgimist.
Ilma Vabariigi Presidendi nõusolekuta ei saa kriminaalvastutusele võtta ka kohtunikku tema ametisoleku ajal.
Presidendi osa nimetatud menetluses on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikuga.
Vabariigi Presidendi ametihüved
Vabariigi Presidendi ametihüved on ametipalk ja presidendiks valitud isiku soodustused. Ametihüved on kehtestatud Vabariigi Presidendi ametihüve seadusega.
Vabariigi Presidendi ametipalga määr on Eesti keskmise palga korrutis koefitsiendiga 7,0. Peale selle saab Vabariigi President esinduskulude katteks esindustasu, mille suurus on 20% ametipalgast.
Ametivolituste ajal on Vabariigi Presidendil õigus kasutada ametikorterit, ametiautot ja autojuhti. Tal on õigus saada aastas 35 päeva puhkust. Puhkuse aja ja kestuse määrab president ise. Puhkuse ajaks säilitatakse talle ametipalk. Riigipead kaitseb ametivolituste ajal politseiasutus (julgestusteenistus).
Pärast ametivolituste lõppu makstakse presidendile pensioni, mille suurus on 75% kehtivast presidendi ametipalga määrast. Kui president on oma ametivolituste ajal kaotanud täielikult või osaliselt töövõime, suurendatakse tema ametipensioni 25% võrra. Õigus toitjakaotuspensionile on presidendi surma korral ka tema töövõimetutel pereliikmetel ja abikaasal. Presidendi pereliikme pensioni suurus on veerand presidendi ametipensionist.
Pärast ametivolituste lõppemist on presidendil õigus saada oma kasutusse tööruumid (üüri- ja kantseleikulud hüvitab riik), saada oma käsutusse nõunik ja sekretär, saada ühekordset toetust aasta ametipalga ulatuses ning kasutada ametiautot ja autojuhti. Vajaduse korral määrab peaminister presidendile ka kaitse.
Remove ads
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads