Nahkhiir (operett)

"Nahkhiir" (saksa keeles "Die Fledermaus") on helilooja Johann Straussi operett (Komische Operette) kolmes vaatuses Karl Haffneri (õieti Karl Schlechter) ja Richard Genée libretole, mis põhines Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy vodevilli "Le réveillon" ("Vana-aastaõhtu ball", 1872) ainetel. Viimane omakorda lähtus Pariisis tegelikult aset leidnud loo põhjal Julius Roderich Benedixi kirjutatud farsist "Das Gefängnis" ("Vangistus", 1851).

Faktoloogia

Opereti esmaettekanne oli 5. aprillil 1874 Viini Theater an der Wienis.

Rollide esmaesitajad: Marie Geistinger (Rosalinde), Jani Szika (Eisenstein), Ferdinand Lebrecht (Falke), Caroline Charles-Hirsch (Adèle), Irma Nittinger (Orlofsky). Dirigeeris Johann Strauss.

"Nahkhiir" on Viini klassikalise opereti stiilipuhtaim ja täiuslikem esindaja, üks kõigi aegade väljapaistvamaid ja enamesitatumaid muusikalisi komöödiaid. Vokaalselt on tegemist keerulise operetiga, mida on aeg-ajalt ka koomiliseks ooperiks nimetatud. Pole haruldane, et Rosalinde ja Adele rolle esitavad maailma ooperilavade tipplauljad. "Nahkhiir" on olnud ainus omalaadsete hulgas, mis on väljatulekust peale püsinud katkematult maailma tähtsamate ooperiteatrite püsirepertuaaris.

Väidetavalt komponeeriti "Nahkhiir" kuue nädalaga. Komponeerimise alguse ja esietenduse vahele jäi siiski kuus kuud. Esietendus polnud aga loodetult edukas. Viini nipsakale ja peenele publikule ei istunud prantsuspärane flirtimine ja enda maskidega varjamine, et truudusetut abikaasat avastada. Oluliselt rohkem meeldisid publikule Straussi valsid. Pärast esimest 16 ettekannet võeti tükk teatri repertuaarist maha, kuna publiku leige vastuvõtt ei toonud teatrile loodetud tulu. Teater päästis hooaja külalistruppide esinema kutsumisega.

Samal ajal aga jätkus "Nahkhiire" edu Berliinis ja eriti Pariisis. Pariisis saavutasid opereti müügiedu kõrval ärilist edu ka lipsukesed nimega Nahkhiir, Straussi portreed ja kindad a la Strauss. New Yorgi Stadt Theater kandis seda operetti ette väga menukalt juba väljatulekuaasta novembris. Järgmisest hooajast alates jätkus teose vaimustatud edu juba ka Viinis, mille publik hindas oma varasemad seisukohad ümber vastavalt Euroopa teiste linnade triumfaalsele suhtumisele valsikuninga neljandasse operetti.

On pikaajaline traditsioon, et Viini Riigiooper esitab seda armastuse ja flirtimise meistriteost vana-aastaõhtul külalisartistide osavõtul. Nende täiendavate soolonumbrite esitamiseks katkestatakse II vaatus.

Eestis on teost lavastatud neljas teatris 12 korral: Estonias (1919, 1940, 1953, 1973, 1997 ja 2010), Vanemuises (1936, 1949 ja 1986), Endlas (1923) ja Ugalas (1927).

Peamised osad: Gabriel von Eisenstein (tenor/bariton), Rosalinde (sopran), Frank (bariton), prints Orlofsky (metsosopran), Adèle (sopran), Alfred (tenor), dr Falke (bariton), dr Blind (tenor buffo), Ida (sopran).

Faabula

Tegevus toimub 19. sajandil ühe suure linna (ilmselt Viini) lähedases kuurortlinnas. Eisensteinide teenijanna Adèle tahaks minna peole, kuid ta ei saa tööandjatelt õhtut vabaks. Ka Rosalindet tõmbab pidu, kuid ta tahaks oma "vabade elukutsetega" abikaasale, aadlik Gabriel von Eisensteinile olla truu. Nimelt Eisenstein peab minema võlavanglasse maksude maksmisest kõrvale hoidmise pärast. Rosalindele laulab serenaadi tema varasem austaja, ooperilaulja ja lauluõpetaja Alfred. Eisensteini sõber notar Falke tuleb teda vanglasse saatma, kuid teeb ettepaneku, et enne türmi minemist võiks võtta osa prints Orlofsky maskiballist. Sinna on oodata kauneid baleriine ning välistatud pole ka erootilised seiklused. Falke seletab, et otse ballilt pole pärast keskööd kauge vanglasse minna. Kuna kõik asjaosalised on ballile mineku meeleolus, siis hakkavad nad oma tahtmise saamiseks valetama. Kõige suurem pettur on aga Falke, keda "Doktor Nahkhiireks" kutsutakse. Tal on vaja klaarida Eisensteiniga vanu arveid. Kättemaksuks sobibki hästi Orlofsky ball.

Rosalinde annab oma teenijatüdruk Adèle'ile, tolle rõõmuks, vaba õhtu, kuna on ka otsustanud minna koos oma baleriinist õe Idaga Orlofsky ballile, kus Ida peab esinema. Adèle lahkudes ronib aknast sisse Alfred, kes tunneb end Eisensteini majas väga koduselt. Vangladirektor, kolonel Frank tuleb Eisensteini vanglasse karistust kandma viima. Teda võtab vastu Eisensteini hommikukuues Alfred, kes soostub vanglasse minema, kuna ei taha Rosalindet kompromiteerida.

Prints Orlofsky ballile saabub perenaise riietes Adèle, kelle markii de Renardina esinev Eisenstein ära tunneb. Lubatakse teineteist mitte reeta. Ballile tuleb ka Ungari krahvinnana esinev Rosalinde. Rosalindet mitte ära tundev Eisenstein armub otsekohe krahvinnasse. Eisensteini taskukell läheb armastuse märgina Rosalinde valdusse. Eisenstein sõbruneb vangladirektor Frankiga, kellega juuakse sinasõprust.

Kell saab kaksteist ja Eisenstein peab minema vanglasse. Lahkub ka Frank. Sündmused arenevad edasi vanglas. Vangivalvur Froschi osatäitja improviseerib iga lavastaja äranägemisel jooksvatel ühiskondlikel, poliitilistel jm teemadel. Sageli naerutatakse publikut oma paarkümmend minutit, et vangladirektori saabumise ootamist meelelahutuslikumaks teha. Samal ajal on Froschil probleeme rahutuks muutuva vale-Eisensteini (Alfredi) nõudmiste rahuldamisega.

Kohale jõuab Frank, kes jääb kohe tugitoolis magama. Alfred nõuab advokaati. Saabuvad Ida ja Adèle. Viimane palub, et Frank aitaks tal debüteerida teatris. Eisenstein on lõbusa kaaskonna saatel tulnud karistust kandma. Ka Rosalinde saabub koos prints Orlofsky ja teiste ballikülalistega. Rosalinde tahab aidata Alfredi, eeldades, et tema meest vanglas ei ole. Eisenstein vihastub, nähes Alfredit oma hommikumantlis, kuid nähes Rosalinde käes oma kella, mille ta andis "Ungari krahvinnale", leebub. Abikaasad lepivad ära. "Doktor Nahkhiire" kättemaks on saanud teoks, kuid paremat nägu tehes aetakse kogu segadus liigse šampanja pruukimise arvele.

Peamised muusikapalad

Falke ja Eisensteini duett "Komm mit mir zum Souper"
Rosalinde, Adèle’i ja Eisensteini tersett "So muß allein ich bleiben"
Rosalinde, Alfredi ja Franki I vaatuse finaal "Trinke, Liebchen, trinke schnell"
Orlofsky kuplee "Ich lade gern mir Gäste ein"
Adèle'i kuplee "Mein Herr Marquis"
Rosalinde ja Eisensteini duett "Dieser Anstand, so manierlich"
Rosalinde tšaardaš "Klänge der Heimat"
Solistide ja koori II vaatuse finaal "Im Feuerstorm der Reben"
Adèle kuplee "Spiel'ich die Unschuld vom Lande"
Rosalinde, Alfredi ja Eisensteini tertsett "Ich stehle voll Zagen"
Solistide ja koori finaal "O Fledermaus, o Fledermaus"

Filmid

1917 – "Das Fidele Gefängis", Saksamaa tummfilm "Nahkhiire" motiividel. Režissöör Ernst Lubitsch. Peaosades Harry Liedtke ja Kitty Dewall
1923 – "Die Fledermaus", Saksamaa tummfilm. Režissöör Max Mack. Peaosades Harry Liedtke ja Eva May
1931 – "Die Fledermaus", Prantsuse/Saksa. Režissöör Karel Lamač. Peaosades Georg Alexander ja Betty Werner
1932 – "La chauve-souris", Prantsuse/Saksa. Režissöörid Pierre Billon, Karel Lamač.
1933 – "Waltz Time", Suurbritannia. Režissöör Wilhelm Thiele. Peaosades Fritz Schulz ja Evelyn Laye
1937 – Saksamaa. Režissöör Paul Verhoeven. Peaosades Hans Söhnker ja Lída Baarová
1946 – "Die Fledermaus", Saksamaa. Režissöör Géza von Bolváry. Peaosades Johannes Heesters ja Marte Harell
1955 – "Oh, Rosalinda!", Suurbritannia. Režissöör Michael Powell ja Emeric Pressburger. Peaosades Michael Redgrave, Ludmilla Tchérina ja Anneliese Rothenberger
1955 – "Rauschende Melodien", Saksa DV. Režissöör Ernst Wilhelm Fiedler. Peaosades Erich Arnold ja Jarmila Ksirová
1956 – "Rosalinda", USA sarja "Producers' Showcase" osa. Režissöör Bob Banner ja Albert Marre. Osades Cyril Ritchard, Jean Fenn
1959 – "Die Fledermaus", Saksamaa LV telefilm. Režissöör Kurt Wilhelm. Peaosades Friedrich Schoenfelder ja Nadia Gray
1962 – "Die Fledermaus", Austria. Režissöör Géza von Cziffra. Peaosades Peter Alexander, Marianne Koch ja Marika Rökk
1968 – "Flagermusen", Taani telefilm. Režissöör John Price. Peaosades Poul Reichhardt ja Birgitte Price
1972 – "Die Fledermaus", Saksamaa telefilm. Režissöör Otto Schenk. Peaosades Eberhard Waechter ja Gundula Janowitz
1979 – "Letutšaja mõš" ("Летучая мышь"), NSV Liit. Režissöör Jan Frid. Peaosades Juri Solomin ja Ljudmila Maksakova
1984 – Inglismaa telefilm. Režissöör Humphrey Burton. Peaosades Hermann Prey ja Kiri Te Kanawa
1986 – Saksamaa LV. Režissöör Brian Large. Peaosades Eberhard Waechter ja Pamela Coburn
1986 – "Ruth Page's Die Fledermaus", USA. Režissöör Dick Carter. Peaosades Richard Cragun ja Galina Panova. Dirigent George Daugherty.
1986 – "Die Fledermaus" osa sarjast "Live from the Metropolitan Opera". Režissöör Kirk Browning. Peaosades Håkan Hagegård ja Kiri Te Kanawa. Dirigent Jeffrey Tate
1990 – Inglismaa. Režissöör Humphrey Burton. Peaosades Louis Otey ja Nancy Gustafson
1997 – Austraalia. Režissöör Lindy Hume. Peaosades Anthony Warlow ja Gillian Sullivan
2001 – "Die Fledermaus (La chauve-souris)", Prantsusmaa. Režissöör Don Kent. Peaosades Christoph Homberger ja Mireille Delunsch
2005 – "Letjutša miša" ("Летюча миша"), Ukraina. Režissöör Oksana Bairak. Peaosades Aleksei Kravtšenko ja Olga Kabo