From Wikipedia, the free encyclopedia
Bosnia ja Hertsegoviina rahu üldine raamleping, tuntud ka kui Daytoni leping, Daytoni kokkulepe või Daytoni rahuleping on Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis Daytoni lähedal Wright-Pattersoni õhuväebaasis sõlmitud rahukokkulepe, mis valmis 21. novembril 1995[1] ja allkirjastati ametlikult 14. detsembril 1995 Pariisis. Need kokkulepped tegid lõpu kolm ja pool aastat kestnud Bosnia sõjale, mis oli osa Jugoslaavia sõdadest.
Sõdivad pooled leppisid kokku rahus ja ühtses suveräänses riigis, mida tuntakse Bosnia ja Hertsegoviina nime all, mis koosneb kahest osast, peamiselt serblastega asustatud Serblaste Vabariigist ning peamiselt horvaatide ja bosnialastega asustatud Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist.
Lepingut on kritiseeritud ebatõhusate ja kohmakate poliitiliste struktuuride loomise ning eelmise sõja etnilise puhastuse juurdumise eest.[2][3]
Kuigi Daytoni kokkuleppe põhielemendid pakuti rahvusvahelistel läbirääkimistel välja juba 1992. aastal,[4] algatati need läbirääkimised pärast ebaõnnestunud eelnevaid rahupüüdlusi ja -kokkuleppeid, 1995. aasta augustis Horvaatia sõjalist operatsiooni Torm ja selle tagajärgi, valitsuse sõjalist pealetungi Serblaste Vabariigi vastu, mis viidi läbi paralleelselt NATO operatsiooniga Deliberate Force. 1995. aasta septembris ja oktoobris survestasid Kontaktrühma kogunenud maailmariigid (eriti USA ja Venemaa) kolme poole juhte kokkuleppe läbirääkimistel osalema; Lõpuks valiti toimumispaigaks Dayton, Ohio.[5]
Kõnelused algasid põhipunktide ülevaatamisega, mida USA esitles riikliku julgeoleku nõuniku Anthony Lake'i juhitud meeskonnaga Londonis, Bonnis, Pariisis ja teistes Euroopa riikides 10.–14. augustil 1995. Peatuste hulka kuulus ka Sotši, et konsulteerida Venemaa välisministri Andrei Kozõreviga. Lake'i meeskonna töö võttis üle eraldi USA agentuuridevaheline rühm, mida juhtis abivälisminister Richard Holbrooke ja kes pidas läbirääkimisi Balkani liidritega nende pealinnades.[6] Holbrooke'i meeskond viis augustist oktoobrini läbi viis intensiivset läbirääkimisvooru,[7] sealhulgas lühikesed konverentsid Genfis ja New Yorgis, mille tulemusena võtsid osapooled vastu kokkuleppe põhimõtted vastavalt 8. ja 26. septembril.[8]
Daytoni konverents toimus 1.–21. novembrini 1995. Peamised osalejad piirkonnast olid Serbia Vabariigi president Slobodan Milošević (kellele Bosnia serblased olid varem volitanud oma huve esindama), Horvaatia president Franjo Tuđman ning Bosnia ja Hertsegoviina president Alija Izetbegović koos välisministri Muhamed Šaćirbegiga.[9]
Rahukonverentsi juhtisid USA välisminister Warren Christopher ja läbirääkija Richard Holbrooke koos kahe kaasesimehega – Euroopa Liidu eriesindaja Carl Bildti ja Venemaa välisministri esimese asetäitja Igor Ivanoviga. USA delegatsiooni põhiosaline oli kindral Wesley Clark. Ühendkuningriigi meeskonna juht oli Välis- ja Rahvaste Ühenduse büroo poliitiline direktor Pauline Neville-Jones. Ühendkuningriigi sõjaline esindaja oli kolonel Arundell David Leakey. Paul Williams töötas rahvusvahelise avaliku õiguse ja poliitika töörühma (PILPG) kaudu läbirääkimiste ajal Bosnia valitsuse delegatsiooni õigusnõustajana.
Holbrooke rääkis "tohutust raskusest kaasata Bosnia valitsus tõsistele läbirääkimistele".[10]
Turvaline koht valiti selleks, et eemaldada kõik osapooled oma mugavustsoonist, ilma milleta oleks neil vähe stiimulit läbirääkimisteks; vähendada nende võimet pidada läbirääkimisi meedia kaudu; ning majutada turvaliselt üle 800 töötaja ja saatja. Eriti oluline oli piirata osalejate võimet pidada läbirääkimisi meedia kaudu. Holbrooke tahtis ennetada poseerimist ajakirjandusse varajaste leketega.
Pärast parafeerimist Ohios Daytonis 21. novembril 1995[1] sõlmiti täielik ja ametlik leping Pariisis 14. detsembril 1995[11] ning selle tunnistajaks olid Hispaania peaminister Felipe González, Prantsusmaa president Jacques Chirac, USA president Bill Clinton, Ühendkuningriigi peaminister John Major, Saksamaa kantsler Helmut Kohl ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin.
Lepingu peamine eesmärk on edendada rahu ja stabiilsust Bosnias ja Hertsegoviinas ning toetada piirkondlikku tasakaalu endises Jugoslaavias ja selle ümbruses (artikkel V, lisa 1-B).[13]
Lepiti kokku Bosnia ja Hertsegoviina praeguses poliitilises jaotuses ja valitsemisstruktuuris. Selle põhikomponent oli üksustevahelise piirijoone piiritlemine.[14]
Bosnia ja Hertsegoviina riik koosneb Bosnia-Hertsegoviina Föderatsioonist ja Serblaste Vabariigist. Bosnia ja Hertsegoviina on terviklik riik, vastandina konföderatsioonile; Ühtegi üksust või üksusi ei saa Bosniast ja Hertsegoviinast eraldada, välja arvatud juhul, kui see toimub nõuetekohase juriidilise protsessiga. Kuigi see on väga detsentraliseeritud, säilitab see siiski keskvalitsuse koos roteeruva osariigi eesistumise, keskpanga ja konstitutsioonikohtuga.[13][15]
Leping volitas paljusid rahvusvahelisi organisatsioone lepingu komponente jälgima ja rakendama. NATO juhitud IFOR vastutas lepingu sõjaliste aspektide rakendamise eest ja lähetati 20. detsembril 1995, võttes üle UNPROFORi väed. Kõrge esindaja büroole anti ülesandeks tsiviilõiguslik rakendamine. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ülesandeks oli korraldada esimesed vabad valimised 1996. aastal.[13]
Enne lepingu sõlmimist kontrollisid Bosnia serblased umbes 46% Bosniast ja Hertsegoviinast (23 687 km2), bosnialased 28% (14 505 km2) ja Bosnia horvaadid 25% (12 937 km2).
Bosnia serblased said tagasi suured mägialad (4% Bosnia horvaatidelt ja mõned väikesed alad bosnialastelt), kuid nad pidid loovutama Sarajevo ja mõned olulised Ida-Bosnia/Hertsegoviina positsioonid. Nende territooriumi osakaal kasvas 49%-ni (48%, kui jätta välja Brčko piirkond; 24 526 km2).
Bosnialased said suurema osa Sarajevost ja mõned olulised positsioonid Bosnia ja Hertsegoviina idaosas, samas kui nad kaotasid vaid natuke alasid Ozreni mäel ja Lääne-Bosnias. Nende osakaal kasvas 30%-ni. Suur osa sõjaeelsetest bosnialaste (ja bosnia horvaatidega) asustatud maadest jäid Bosnia serblaste kontrolli alla.[16]
Bosnia horvaadid andsid enamuse (4% Bosnia ja Hertsegoviina territooriumidest) tagasi Bosnia serblastele (9% tänasest Serblaste Vabariigist) ja taganesid seejärel ka Una-Sana Donji Vakufist (Kesk-Bosnias). Posavina alade väike laienemine (Odžak ja osa Domaljevaci) ei muutnud tõsiasja, et pärast Daytoni kontrollisid Bosnia horvaadid vaid 21% Bosniast ja Hertsegoviinast (10 640 km2), võrreldes enam kui 25%-ga enne Daytonit. Üks tähtsamaid Bosnia horvaatide alasid (Posavina koos Bosanski Brodi, Bosanski Šamaci, Derventaga) jäi Bosnia horvaatide kontrolli alt välja.[13]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.