Billungite mark

Billungite mark (saksa: Billunger Mark või Mark der Billunger) oli 10. sajandil piiriala kaugel Saksimaa hertsogiriigi kirdeservas. See sai nime Billungite perekonna järgi, kes seda haldas.

Billungite mark (punane) 11. sajandi alguse paiku

Mark ulatus Elbe jõelt Läänemereni ja Limes Saxoniaest Peene jõeni idas, laias laastus tänapäeva Ida-Holsteini, Mecklenburgi ja osaliselt Lääne-Pommeri territoorium. Saksa ekspansioon Billungite margi piirkonda oli "loomulik" ja ümberasumine "tõeline kolonisatsioon". Sellele võib vastandada Marca Geronise sõjalise okupatsiooni, Gero suurmark Billungitest lõunas.

Billungite mark moodustati aastal 936, kui Saksimaa hertsog ja Ida-Frangi kuningas Otto I tegi Hermann Billungist princeps militiae (markkrahv, sõnasõnalt "miilitsavürst"), andes talle kontrolli piiril, valitsemisega lääneslaavi obodriidi hõimude üle, sealhulgas polaabid, varnid ja vagrid, samuti redarid, tsirtsipanid ja kessinid veletite hõimuliidust ning daanid, kes korduvalt territooriumi rüüstasid. Suur osa ljutitšite ja hevellide maad asus väljaspool Hermanni mõjusfääri Marca Geronises.

Selle piirkonna slaavlased olid sageli omavahel vaenus ja nii ei tekkinud organiseeritud vastupanu. Sellest hoolimata kasutas obodriidi pealik Nakon aastal 955 võimalust ja asus liitu Hermanni vennapoegade, Saksi krahvide Wichmann II ja Ekbert Ükssilmaga nende kodutülis oma onuga. Nende avalik mäss tipnes Raxa lahingus, kus obodriidid said kuningas Otto vägedelt lõplikult lüüa.

Hermann sai oma margis üpris suure autonoomia ja mõnikord kutsuti teda "Saksimaa hertsogiks" (millist tiitlit kandis tegelikult Otto) suure võimu tõttu, mille kuningas talle, kui oma saadikule delegeeris. Idamarkide germaniseerimise killustatus viis sajanditepikkuse vaenutegevuseni; kuid katoliku kirik, "ettenägelikum, kui kroon ... kasutas kümnist koloniaalmaadel päris algusest alates".

Nagu külgnev Põhjamark, kaotati Billungite mark lõplikult pärast obodriidide ja veletite ülestõusu aastal 983.