Baturõn

Baturõn (ukraina Батурин, vene Батурин) on linn Ukrainas Tšernihivi oblastis Nižõni rajoonis (kuni 2020. aastani asus Bahmatši rajoonis). Baturõn asub Seimi jõe vasakul kaldal, Tšernihivist umbes 112 km idas.

Baturõn
ukraina Батурин vene Батурин
Baturõni kindlus
Baturõni lipp Baturõni vapp
Pindala: 7,0 km²
Elanikke: 2458 (2021)
Koordinaadid: 51° 20′ N, 32° 53′ E

Linna staatus saadi 2008. aastal. 2012. aasta seisuga oli rahvaarv 2483 elanikku.

Baturõn mängis Ukraina ajaloos olulist rolli. Aastatel 1669–1708 ja 1750–1764 oli linn Seimi vasakkaldal hetmanite residents ning seal tegutsesid hetmanismiajastu silmapaistvad poliitilised juhid nagu Demjan Ignatovitš, Ivan Samoilovõtš, Ivan Mazepa ja Põlõp Orlõk. Samuti on sellega seotud Razumovid.

Ajalugu

Hukkamine rattaga, mida kasutati kasakate ja Baturõni elanike peal. Graveering Peeter I ajast

Baturõni esmamainiti Poola-Leedu Ühenduse Kuningliku Kantselei dekreedis 1625. aastal, kui Poola kolonistid piirasid Poola kroonivalitsuse loal sisse Baturõni linnamäe ja ehitasid Baturõni kindluse, mille ümber tekkisid kindlustamata eeslinnad. Rahvusrevolutsiooni ajal aastatel 1648–1676 (1648. aasta suve alguses) läks Baturõn Zaporižžja kasakaväe kontrolli alla.

17. sajandi viimasel veerandil sai Baturõnist märkimisväärne kultuurikeskus. Kultuuri ja vaimsuse keskus oli Baturõni Mõkolo-Krupõtski klooster, mille ehitasid kasakate vanemad ja hetmanid.

2. novembril 1708 hävitas tsaar Peeter I Moskva armee julmalt Ukraina linna Baturõni, mis oli sel ajal hetmanismi pealinn.

Kui hetman Ivan Mazepa otsustas valida Ukraina jaoks euroopaliku arengutee ja vabaneda Moskva ikkest, tegi ta läbimõeldud otsuse valida Põhjasõja liitlaseks mitte moskvalased, vaid noor ja ambitsioonikas Rootsi kuningas Karl XII. Saanud teada Mazepa Rootsi poolele üleminekust, käskis Moskva tsaar Peeter I oma satrapil Menšikovil hetmanile kätte maksta ja tema pealinn hävitada.

Pärast linna pikka piiramist õnnestus moskvalastel Baturõni hiilida, misjärel nad hävitasid jõhkralt kõik. Kaasaegsete tunnistuste kohaselt tapeti kasakad ja tsiviilisikud eriti julmalt, halastamata naistele ega lastele. Kaitsetuid Baturõni elanikke hukati ratastel, rebiti neljaks, tõmmati vaiadele, lõigati ja tükeldati. Linn rüüstati ja hävitati täielikult, sealhulgas põletasid moskoviidid maha kõik õigeusu kirikud. Selle käigus hukkus 900 Ivan Mazepat toetanud kasakaohvitseri ja tsiviilelanikku ja linn süttis põlema.

Ajaloolaste erinevate hinnangute kohaselt langes massimõrva ohvriks 11 000 – 15 000 Baturõni elanikku.

Pärast Baturõni hävitamist viidi hetmani residents Peeter I korraldusel Gluhhivi linna.

1726. aastal kinkis tsaarinna Katariina I Baturõni Aleksandr Menšikovile. Pärast 1727. aastat anti linn uuesti riigi alluvusse. 1740. aasta dekreediga andis tsaarinna Anna Ivanovna Baturõni ihukaitse rügemendile hobufarmi pidamiseks.

Kirill Razumovski sai pärast 1750. aastal hetmanlusse valimist kuninganna Elisabet I-lt dekreedi Baturõni arendamise ja talle hetmani residentsi tagastamise kohta. 18. sajandi teisel poolel koges linn õitsengut ja intensiivset ehituse arengut. Ehitati mitu tellisevabrikut, riidevabrik ja küünlavabrik. Arenes kaubandus. Ehitati ja avati esimene 15 voodikohaga haigla. Ehitati Pokrovskaja ja Voskresenskaja kivikirikud, Kirill Razumovski loss ja pargiansambel.

1843. aastal külastas Baturõni Tarass Ševtšenko.

Galerii

• 
  Kloostri kellatorn
• 
  Razumovski loss
• 
  Baturõni arheoloogiamuuseum, endine kiriku pühapäevakool
• 
  Baturõni kindluse tsitadelli torn
• 
  Baturõni kindluse müür seestpoolt
• 
  Baturõni kindluse müür väljastpoolt
• 
  Baturõni kindluse välimine kaitsekraav
• 
  Hetmani maja
• 
  P. I. Prokopovitši nimeline mesila
• 
  Kindralkohtunik V. Kotšubeja maja
• 
  Baturõni hotell 19. sajandil