Art déco
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Art déco (lühend prantsuskeelsest väljendist arts décoratifs 'dekoratiivkunst') oli populaarne dekoratiivkunsti suund aastail 1925–1939, ülemaailmse majanduskriisi vältel, džässmuusika kaasajal ja masinaajastu lõpuperioodil.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Art déco oli eriti populaarne sisekujunduses ja tarbekunstis, kuid seda kasutati ka arhitektuuris, tööstusdisainis, plakati- ja raamatukujunduses, maali- ja juveliirikunstis, skulptuuris, fotograafias, filmi- ja moekunstis ja nii edasi. Kunstisuuna nimetus on tuletatud esimese maailmasõja järgse rahvusvahelise näituse pealkirjast: "Exposition internationale des arts décoratifs et industriels modernes"[1], mis toimus Pariisis 1925. aastal.
Suund järgis sellele eelnenud belle époque'i aegset juugendlikku (art nouveau) joont ning seda iseloomustas eklektiline segu uusklassitsismist, konstruktivismist, funktsionalismist, modernismist, kubismist ja futurismist. Art déco oli siiski puhtalt otstarbekohast ilu nõudev dekoratiivkunst, mille üks mõjutajaid oli talitluslikku mõtteviisi soosiv Bauhausi koolkond. Seal, kus juugend oli stiliseeritud, kõverjooneline ning suurlinlik, oli dekoratiivkunst ladus, siksak- või sirgjooneline ja kosmopoliitne. Seda on nimetatud "taltunud kubismiks" ja see ei olnud nii looduslähedane kui juugend, vaid rõhus pigem tehnilisusele.
Omamoodi märkimisväärse tõuke suuna kujunemisele andis Tutanhamoni haua leidmine ja avamine Kuningate orus 1922. aasta novembris. See päästis valla ülemaailmse egüptomaania ja sellega seotud lummuse ning teiste eksootiliste kultuuride (näiteks põlisameeriklaste) motiivide kujutamise kunstis ja käsitöös. Art déco kunstisuuna üldist väljanägemist on raske kirjeldada, aga on öeldud, et selles on modernset tunneb-ära-kui-silmata kvaliteeti.
Dekoratiivkunst tähistas elegantselt helgema tuleviku saabumise ootusärevust ja optimismi, vabaaegset energilist jõudeolekut ja eksootilisi reisimisvõimalusi, kõrgusse pürgivaid hooneid, funktsionaalset ja meisterlikku masinajastut, progressiivset tehnoloogilist läbimurret, priiskavat teatraalsust, nii ekstravagantset elevust kui ka luksuslikku glamuuri. Arhitektuuriliselt monoliitse mulje jätmiseks kasutati ehituskunstis betooni, stukki, terrakotat ja kumeramaid kivipindasid. Hoonete tipuosad olid tihti tornikujulised, ukseavad kaunistatud ja ümbritsetud kumer-nõgusate pilastrite ja ehisviiludega. Sümmeetriliselt julgetes ja geomeetriliselt nurgelistes ornamentatsioonides või mustrites kasutati peamiste materjalidena peegelpindasid, lakitud puitu, toonitud klaasi, alumiiniumi, kroomterast, roostevaba terast, bakeliiti ja muid plastmasse. Samuti said toonased ookeaniaurikud, automobiilid, lokomotiivid, aeroplaanid ja tsepeliinid üha rohkem futuristlikuma ja aerodünaamilisema kuju. Kohati oli tähtis ka kuldse või hõbedase läike demonstreerimine.
Art Deco ei olnud üks stiil, vaid erinevate, mõnikord vastuoluliste stiilide kogumik[2][3]. Arhitektuuris oli Art Deco järeltulija (ja reaktsioon juugendstiilile), mis õitses Euroopas aastatel 1895-1900 ja eksisteeris kõrvuti Euroopa ja Ameerika arhitektuuris domineerinud Beaux-Arts ja neoklassitsismi stiilidega. 1905 aastal kirjutas ja avaldas Eugène Grasset dekoratiivse kompositsiooni meetodi The Elements of Straight Lines[4], milles ta süstemaatiliselt uuris geomeetriliste elementide, kujundite, motiivide ja nende variatsioonide dekoratiivseid aspekte, vastandudes (ja eemaldudes) Hector Guimard'i lainelisest juugendstiilist, mis oli Pariisis nii populaarne mõned aastad varem.
Art Deco laenas ja kasutas oma viimistlustes palju erinevaid stiile. Nende hulka kuulusid postmodernse kunsti teosed kogu maailmast, mida saab näha Musée du Louvre'is, Musée de l'Homme'is ja Aafrika ja Ookeani kunsti riiklikus muuseumis. Arheoloogia vastu tunti huvi ka Pompei, Trooja ja 18 dünastia vaarao Tutanhamoni haua väljakaevamiste tõttu. Kunstnikud ja disainerid kombineerisid motiive Vana-Egiptusest[5], Aafrikast, Mesopotaamiast, Kreekast, Roomast, Aasiast, Meso-Ameerikast ja Okeaaniast masinate ajastu elementidega[6][7][8].
Teised laenatud stiilid olid futurism, orfism, funktsionalism ja modernism üldiselt. Kubism ilmutab oma dekoratiivset potentsiaali art déco esteetikas, kui see kantakse üle lõuendilt tekstiilmaterjalile või tapeedile[9]. Sonia Delaunay esitab oma rõivadisaini abstraktses ja geomeetrilises stiilis, "nagu elavad maalid või elavate vormide skulptuurid"[10][11].
Art déco näiteid leiab kõikjalt maailmast, eelkõige aga Põhja-Ameerika ja Euroopa suurlinnadest. 1930. aastatel kasutati dekoreeriva ajastu stiili laialdaselt avalike hoonete ja raudteejaamade projekteerimisel. Ilmselt kolm selle suuna tuntuimat kõrgehitistest arhitektuurinäidet on New Yorgis asuvad Trump Building, Chrysler Building ja Empire State Building. Linna ennast võib pidada selle kunstisuuna hälliks ja alalhoidjaks. Veel tuntud ehitisi: Boston Avenue Methodist Church, Times Square Building, Carbide & Carbon Building, American International Building, American Radiator Building, Radio City Music Hall, Rockefeller Center, Waldorf Astoria hotell, The Royal York Hotel, Daily Express Building, Chicago Tribune Building, Chicago Board of Trade Building, LeVeque Tower, Luhrs Tower, Niagara Mohawk Building, Eastern Columbia Building, T&G Building, Griffithi observatoorium, Buffalo raekoda, Battersea elektrijaam, Hooveri tamm, Kuldvärava sild, Coit Tower, Lunastaja Kristuse kuju ja kabaree Folies Bergère fassaad Pariisis.
Mitmed Eestile lähimad näited on Stockholmi ja Helsingi südalinnas (vt Mikael Agricola kirik, pearaudteejaam, hotell Torni, Uusi ylioppilastalo), samal ajal kui Riia kesklinn on enamasti ehitatud sellele eelnenud juugendstiilis. Küll aga on suursugune Riia keskturg ja Tartu turuhoone (rajati 1936–1938) uusklassitsistliku dekoratiivstiili esindajad.
Art déco kaotas oma sõdadevahelise tulevikulootuse ja populaarsuse 1930. aastate lõpus (seoses teise maailmasõja puhkemisega) nii Euroopas kui ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas; hiljem taaselustus inspiratsioonina uuesti 1980. aastate graafilises disainis.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
