Venemaa diplomaat From Wikipedia, the free encyclopedia
Andrei Vladimirovitš Kozõrev (vene Андрей Владимирович Козырев; sündinud 27. märtsil 1951 Brüsselis) on Venemaa poliitik. Ta oli Venemaa Föderatsiooni välisminister alates 11. oktoobrist 1990 kuni 6. jaanuarini 1996.
Kozõrev sündis Brüsselisse lähetatud Nõukogude töötajal 1951. aastal. Üles kasvas Andrei siiski Nõukogude Liidus. 1969. aasta veetis Kozõrev Kommunaari tehases Moskvas, kus pani masinaid kokku.[1]
Välispoliitilist karjääri jaoks õppis Kozõrev Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, omandades 1974. aastal ajalooteaduse magistrikraadi. Pärast õpingute lõpetamist suunati ta tööle NSV Liidu välisministeeriumi, kus alustas tööd rahvusvaheliste organisatsioonide osakonnas referandina. Tema töö keskendus peamiselt ÜRO ja relvakontrolliküsimustele, mille kohta on ta avaldanud mitu raamatut, sealhulgas näiteks monograafia "Maailm ja meie ÜRO peeglis”. 1977. aastal kaitses Kozõrev pingelõdvenduse teemal kandidaadiväitekirja. Ta tegutses mitme NSV Liidu delegatsiooni koosseisus ÜRO Peaassamblee istungjärkudel, kuid kogu oma karjääri vältel ei olnud ta alalisel diplomaatilisel tööl välisriigis.[1][2]
1978. aastast saatis Kozõrevi ministeeriumis liberaali kuulsus ja karjääriredelil ronis Kozõrev kiiresti. 1979. aastal sai ta rahvusvaheliste organisatsioonide osakonna atašee positsiooni, kust jõudis juba järgmisel aastal kolmanda sekretäri positsioonile. 1982. aastal sai temast teine sekretär, 1984. aastal esimene sekretär ja 1986. aastal konsul. Pärast Gorbatšovi poolt määratud Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze ümberkorraldusi ministeeriumis sai 1988. aastal Kozõrevist rahvusvaheliste organisatsioonide haldamise asejuht ja 1989. aastal juba haldusala juht.[1]
1990. aasta 11. oktoobril sai Kozõrevist Nõukogude Venemaa välisminister pärast lahkumist Nõukogude välisministeeriumist. Algusajad olid keerulised, Kozõrevi käsutuses olid üks telefon ja 30 diplomaati. Augustiputši ajal saatis Jeltsin Kozõrevi Pariisi, et vajadusel seal eksiilvalitsus moodustada. Pariisist tagasi tulnuna lülitus Kozõrev aktiivselt SRÜ loomise alusdokumentide väljatöötamisse. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist võttis Kozõrev üle Nõukogude välisministeeriumi.[2][3][4]
Jeltsini jaoks peitus Kozõrevi väärtus tema täielikus lojaalsuses ja erisuhetes, mis ministril õnnestus luua Clintoni ja Kohliga. Näiteks õnnestus Kozõrevil saavutada Jeltsini kutsumine suure seitsmiku kohtumisele, ka veenis ta Clintonit tulema 9. mail Moskvasse. Tema valmisolek teha koostööd Läänega lasi osal Vene ajakirjandusest hakata teda kutsuma Mr Yes-iks, vastandina Külma sõja aegseil aastakümneil Nõukogude välisministriks olnud Andrei Gromõko hüüdnimele Mr No.[5]
Oma käitumisviisi ja läänemeelsusega soetas noor mees hulgaliselt vaenlasi ja viltuvaatajaid. Rahvuslased ja vanameelne Riigiduuma enamik süüdistasid Kozõrevi Venemaa Läänele mahamüümises. Ka paljud liberaalid kaotasid austuse Kozõrevi vastu pärast seda, kui ta 1995. aastal hülgas reformistliku partei Venemaa Valik, sest Kozõrev polnud nõus reformistide vastuseisuga jõu kasutamisele Tšetšeenias. Märkimisväärseid sõpru ei tekkinud Kozõrevil ministeeriumis ka sellepärast, et tema enda positsiooni peeti kogu aeg kõikuvaks. Esialgu ei suutnud Korõrovi-vastased liikumised siiski luua märkimisväärset opositsiooni.[2][5]
Muutus toimus 1995. aastal, kui sai selgeks, et hoolimata Kozõrevi headest suhetest läänega arvestatakse Venemaaga vähem, kui see Jeltsinile sobis. Kui tuli välja, et NATO laienemise plaan on siiski teoks saamas, tegi Jeltsin välisministeeriumi kolleegiumi ees Kozõrevile peapesu, justkui oleks too NATO laiendamisega nõus olnud. Kabjahoop oli seegi, et kuigi Jugoslaavia sõdades lääs küll kaasas venelased rahuvalvejõududesse, aga Moskvale ei antud operatsioonide juhtimisel mingisugust sõnaõigust, samuti oli Venemaa võimetu toetama oma traditsioonilisi sidemeid serblastega.[2][5]
6. jaanuaril 1996 andis Andrei Kozõrev üle oma lahkumisavalduse ja läks Vene parlamendi alamkotta, kuhu ta Murmanskis kandideerides 17. detsembril toimunud valimistel saadikukoha võitnud oli.[6] Pärast nelja aastat Duumas lahkus ta poliitikast ja on tegutsenud eraettevõtjana mitmes nii Vene kui ka rahvusvahelises firmas. Hetkel on ta ITB panga, Vene Orange'i S.A. ja Rootsi-Šveitsi investeerimisfondi 11 Invest juhatuses.[3] Alates 2012. aastast elab ta Ameerika Ühendriikides Miamis ning on terav president Vladimir Putini kriitik.[4][7]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
