From Wikipedia, the free encyclopedia
Alžeeria sõda (ka Alžeeria revolutsioon või Alžeeria vabadussõda, Alžeerias vahel 1. novembri sõda) oli aastatel 1954–1962 Prantsusmaa ja Alžeeria Rahvusliku Vabastusrinde (prantsuse keeles Front de Libération Nationale, FLN) vahel toimunud sõda, mis lõppes Alžeeria iseseisvumisega Prantsusmaast. Tegu oli märgilise dekolonisatsioonisõjaga, mida iseloomustasid partisanivõitlus ja piinamised. Konflikt kasvas kogukondadesiseseks ja -vaheliseks kodusõjaks. Sõjategevus toimus peamiselt Prantsuse Alžeeria territooriumil, Prantsusmaa emamaale jõudsid vaid selle kaudsed tagajärjed.
Alžeeria sõda ثورة التحرير الجزائرية Tagrawla Tadzayrit Guerre d'Algérie | ||||
---|---|---|---|---|
Osa külmast sõjast ja Aafrika dekolonisatsioonist | ||||
Toimumisaeg |
1. november 1954 – 19. märts 1962 (7 aastat, 4 kuud, 2 nädalat ja 4 päeva) | |||
Toimumiskoht | Prantsuse Alžeeria | |||
Tulemus |
Alžeeria iseseisvumine | |||
Osalised | ||||
| ||||
Jõudude suurus | ||||
| ||||
Kaotused | ||||
| ||||
350 000 – 1 500 000 hukkunut 1 000 000 põgenenud eurooplast[20] 200 000 põgenenud juuti[21] 2 000 000 kodust ilma jäänud alžeerlast |
Sõja algatasid Rahvusliku Vabastusrinde liikmed 1. novembril 1954 toussaint rouge'iga (punane pühakutepäev), mis tõi Prantsusmaal kaasa sügava poliitkriisi, neljanda vabariigi (1946–1958) lagunemise ning mõjukama presidendi institutsiooniga viienda vabariigi alguse. Prantsuse vägede julmus Alžeerias tegi need seal ebapopulaarseks ning vähendas toetust ema- ja välismaal.[22][23] Sõja kulgedes pöördus Prantsusmaa avalikkus aeglaselt selle vastu ning mitmed Prantsusmaa liitlased, näiteks Ameerika Ühendriigid, hakkasid Prantsusmaa toetamise asemel ÜRO-s end hääletamisest kõrvale jätma.[24][25] Pärast suuri iseseisvusmeelseid meeleavaldusi Alžiiris ja teistes Alžeeria linnades ning ÜRO resolutsiooni, milles rõhutati õigust iseseisvusele, otsustas president Charles de Gaulle FLN-iga läbi rääkima hakata.[26][27][28] Märtsis 1962 allkirjastati Éviani lepingud. Aprillis 1962 toimus Prantsusmaal Éviani lepingute referendum ning rahvas kiitis nende ratifitseerimise 91%-se toetusega heaks.[29] Sama aasta 1. juulil korraldati Alžeerias iseseisvusreferendum, milles 99,72% alžeerlastest hääletas iseseisvuse poolt.[30]
Prantslaste lahkumine tõi kaasa riigikriisi. De Gaulle'ile tehti mitmeid atentaate ning Alžeerias üritati korduvalt sõjaväelise riigipöördega võimu haarata. Enamiku rünnakute taga oli Prantsusmaa sõjaväelaste põrandaalune organisatsioon Organisation Armée Secrète (OAS), mille liikmed korraldasid nii Prantsusmaal kui Alžeerias iseseisvumise ärahoidmiseks pommirünnakuid ja mõrvu.
Pärast iseseisvumist põgenes Alžeeriast Prantsusmaale 900 000 Alžeeria eurooplast (nn pied-noir'i), kes kartsid FLN-i kättemaksu. Immigratsioonilaine oli Prantsusmaa valitsusele ootamatu. Selle tulemusel riik destabiliseerus. Enamik prantslaste heaks töötanud alžeerlastest jäeti maha ning neilt võeti relvad, kuna Alžeeria võimudega sõlmitud lepingu järgi ei tohtinud uus võim neid taga kiusata. Sellest hoolimata koheldi Prantsuse vägedes abilistena töötanud harkisid reeturitena ning neid piinasid ja röövisid nii FLN-i liikmed kui tsiviilisikud.[16][31] Umbkaudu 90 000-l harkidest õnnestus Prantsusmaale põgeneda, tihti aitasid neid käske eiranud Prantsuse armee ohvitserid. Nende järeltulijad moodustavad tänapäeval märkimisväärse osa Prantsusmaa alžeerlastest.[32]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.