Aphrodite (kreeka Αφροδιτη, rooma vaste Venus; eesti keeles varem ka Afrodite) oli vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusjumalanna.[1]
 |
See artikkel räägib jumalannast; Kylie Minogue'i albumi kohta vaata artiklit Aphrodite (Kylie Minogue) |
Aphrodite annetab ilu ja on ka ise imeilus ja ihaldatud. Tal on "iluvöö" ja tema lisanimi on "magusalt naeratav".
Tema sümbolid on eriti kenad või ilusad loomad (tuvi, jänes, varblane, ka luik) ja ilusad lilled (roos, mürt, õunapuuõis, ülane), mis viitavad tema võimule looduse üle. Üks tema lisanimedest on Antheia (sõnast anthos 'õis').
Rahvaetümoloogia järgi tulenes Aphrodite nimi sõnast aphros ("merevaht"). Seepärast oli tal võim ka mere üle, ning ta võis kinkida head mereilma.
Egiptuse jumalaist samastati Aphroditet Hathoriga. Räägitakse, et surelikud mehed olid ta ilust justkui võlutud, mistõttu nad iga ta soovi täitsid ja teda pidevalt imetlesid.
Aphrodite vasteks vanarooma mütoloogias on jumalanna Venus.
.jpg)
Aphrodite sünd
Hesiodose järgi oli Aphrodite üks ürgjumalusi, kes oli olemas enne Zeusi ja teiste Olympose jumalate võimuletulekut.
Kord lõiganud titaan Kronos sirbiga ära oma isa Uranose suguti ning visanud selle merre, kus see jäi valge vahu sisse ulpima. Vahust kasvas Aphrodite, kes uhuti lõpuks kaldale Paphose lähedal Küprose saarel.
Ka Aphrodite nime seostab rahvaetümoloogia merevahuga (aphros); nime tegelik päritolu ei ole teada.
Teise versiooni järgi sündis ta lainetest, mille järgi ta kannab lisanime Anadyomene ('laineist tõusnu').
Hilisema versiooni esitab "Ilias", mille järgi Aphrodite oli Zeusi ja Dione tütar.
Abielu Hephaistosega
Aphrodite oli hilisema kirjanduse järgi abielus sepp-jumala Hephaistosega, kuid ta ei olnud truu abikaasa ja sai lapsi mitmete teiste jumalatega, näiteks Dionysose ja Aresega.
Aphrodite ja Ares
Ares käis pidevalt Aphrodite juures, tal oli alati kaasas noormees nimega Alectryon, kes pidas ukse peal vahti, sellal kui Ares ja Aphrodite armatsesid. Alectryon pidi Arest ja Aphroditet Päikese (Heliosi) tuleku eest hoiatama.[2]
Noormees pidas kohusetruult oma ametit. Ükskord jäi ta aga magama ja ei märganudki, kuidas Päike üles lipsas. Helios nägi kõike pealt ja andis toimuvast kohe ka teistele jumalatele teada.[3]
Ares muutis Alectryoni karistuseks kukeks (kukk on vanakreeka keeles ἀλεκτρυών), nii peab ta nüüd ikka ja alati talurahvale Päikese tulekust märku andma.[3]
Kui Hephaistos kuulis oma naise kirest Arese vastu, valmistas ta kullast võrgu ning püüdis armastajad voodis kinni. Ta kutsus teised Olympose jumalad patustajaid vaatama (jumalannad eelistasid koju jääda) ning need naersid Arese ja Aphrodite üle. Üldiselt oldi kahjurõõmsad ja öeldi, et näe - nüüd on patustajad oma õppetunni saanud. Aga kui valgusejumal Apollon Hermeselt küsis, kuidaks temale meeldiks sellises olukorras olla, vastas see, et isegi kui teda kõik maailma võrgud seoksid ja kõik taeva jumalad neid pealt vaataksid, kaaluks need tühised segajad üles kuldse Aphrodite kaisutus.[2] Selle peale naerdi veelgi enam.
Lõpuks veenis merejumal Poseidon Hephaistost, et see Arese ja Aphrodite lahti laseks. Nende armastust see väike vahejuhtum ei mõjutanud, nad jäid ikka armastajateks edasi, vaatamata sellele, et neil kummalgi olid veel omaette eraldi armastajad.[3]
Erost on peetud Aphrodite ja Arese pojaks.
Aphrodite ja Adonis
Aphrodite kõige suuremaks armastuseks peetakse kaunist noorukit Adonist. Adonist imetles ka surnute kuninganna Persephone. Nende riiule Adonise pärast tegi lõpu peajumal Zeus, kes otsustas, et kolmandiku aastast veedab Adonis omaette, kolmandiku koos Persephonega ning kolmandiku koos Aphroditega.
Aphrodite armastus Adonise vastu on kunstis populaarne motiiv.
Aphrodite ja Anchises
Aphroditel oli troojalase Anchisesega poeg Aeneas, kelle järeltulijateks pidas end Juliuste suguvõsa Roomas.
Aphrodite lapsed
Peale Erose ja Aenease peetakse Aphrodite lasteks ka Harmoniat, Priapost ja Hermaphroditost (viimase isa on Hermes).
Aphrodite kaaskond
Aphrodite saatjatena nimetatakse teiste seas Erost, kariite, Pothost, Himerost, Hymenaiost ja Peithot.
Aphrodite tõotus Parisele ja Trooja sõda
Aphroditet peetakse ka üheks Trooja sõja põhjustajaks. Tagamaks seda, et Trooja kuningas Priamose poeg Paris nimetaks tema kolmest jumalannast (Hera, Athena ja Aphrodite) kõige kaunimaks, lubas Aphrodite talle maailma kõige ilusama naise armastuse. Õnnetul kombel osutus selleks naiseks Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena.
Trooja sõja ajal oli Aphrodite troojalaste poolel ning isegi võttis lahingust osa. Kui ta Diomedese käe läbi haavata sai, põgenes ta Arese vankril Olymposele.
Seos teiste mütoloogiatega
Sarnased viljakusjumalannad on taeva- ja emajumalanna Astarte foiniikia mütoloogias ning Ištar babüloonia mütoloogias. Ka noil oli armukesi surelike seas.
Aphrodite kultus
Vanimad Aphrodite kultuse paigad olid arvatavasti Küpros (Paphos; Homeros kutsub teda Kypris ('Küprose')) ja Kythera. Korintoses oli Aphrodite kultus seotud templiprostitutsiooniga. Aphrodite kultus levis kõikjale kreeklaste aladele, sealhulgas Sitsiiliasse. Lõuna-Itaaliast levis see ka Rooma, kus teda austati eriti Venus Erycinana (Eryxi mäe järgi Lääne-Sitsiilias).
Tema kultusenimede hulgas on Urania ('taevane') ja Pandemos ('kogu rahvale'), mis vihjavad armastuse kosmilisele ja universaalsele väele.
Aphrodite kunstis
Antiikajast on säilinud Aphroditet kujutavaid skulptuure, vaasimaale ning tema kujutisi peeglitel, peeglite käepidemetel ja muudel esemetel. Sageli kujutatakse teda end korrastamas või ratsutamas luige, härja või mõne muu looma seljas. Samuti kujutatakse teda sageli koos Erose, Arese või Parisega.
Arhailisel ja klassikalisel ajastul kujutati teda noore rõivastatud naisena, hiljem muutus üldiseks tema kujutamine alasti.
Üks vanemaid säilinud Aphrodite kujutisi on Fréjusi Aphrodite (umbes 400 eKr, Louvre), esimene teadaolev seisev peaaegu alasti naisekuju.
Kreeka maalikunstnik Apelle sai Aphrodite kujutamisel innustust merre lahtiste juustega kõndivast prostituudist Phryne. Phryne oli ka Aphrodite kujude modell.[4]
Umbes 340 eKr valmis Praxitelesel kuulus alasti "Knidose Aphrodite", millest on säilinud koopiaid, millest parim asub Vatikanis, ning võib-olla ka poolrõivastatatud "Arles'i Aphrodite" (Louvre). Plinius Vanema järgi pakkus Praxiteles Kosi pühamule kaht Aphrodite kuju, millest üks oli rõivastatud, teine alasti. Kos valis esimese, teine aga müüdi Knidosesse ning sai kuulsaks. Capua Aphrodite võib kuuluda mõnele Praxitelese õpilasele.
Hellenismiajast pärinevad teiste seas Kapitooliumi Aphrodite (Rooma, Kapitooliumi muuseum), Aphrodite Kallipygos (Napoli, Museo Nazionale), Medici Venus (Firenze, Uffizi), suhteliselt hiljuti leitud Küreene Aphrodite (Termide muuseum, Rooma) ning kõige kuulsam, Melose Aphrodite ehk Milose Venus (Louvre), mis leiti 1820. Aphroditet on kujutatud ka Ludovisi troonil.
Etruskide jumalanna Turani ja roomlaste Venuse kujutised sarnanevad Aphrodite kujutistega.
Hiljem on Venuse või Aphrodite nime all kujutatud alasti naiseilu ideaali.
Kirjandus
- Walter Burkert. Greek Religion, 1987 Google'i raamat
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
