Absoluutsus

Absoluutsus (ladina sõnast absolutus) on filosoofias omadus

olla vaba määratletusest, suhtest, seosest või sõltuvusest;
olla iseenesest olemas, kitsendamatu, seostamatu, tingimatu, igas suhtes kehtiv.

See artikkel on üldmõistest; Eesti albumi kohta vaata Absoluutselt (singel)

Alates 18. sajandist vastandatakse absoluutsust relatiivsusele.

Tavakeeles võidakse absoluutsuse all mõelda ka täielikkust või täiuslikkust.

Ajalugu

Vanakreeka filosoofias vastab "absoluutne" väljendile kath' hautó ('iseenesest, iseeneses'), mida kasutasid teiste seas Platon, Aristoteles ja Plotinos.

Skolastikas mõisteti "absoluutse" all puhast, tingimusetut, mitte millestki muust sõltumatut.

René Descartes määratleb absoluutsust nii: "Ma nimetan absoluutseks kõike, mis sisaldab endas selle puhast ja lihtsat loomust, millega tegu on; niisiis kõike, mida vaadeldakse sõltumatuna, põhjusena, lihtsana, üldisena, ühena, võrdsena, sarnasena, õigena või muu selletaolisena; ja ma nimetan seda kõige lihtsamaks ja kõige hõlpsamaks küsimuste lahendamisel kasutamiseks." (Règles pour la direction de l'esprit, reegel VI)

Baruch de Spinoza eristab mõisteid absolute ('absoluutselt') ja respective (suhteliselt).

Arthur Collier nimetas "absoluutseks" sõltumatut. Johannes Nikolaus Tetens nimetas absoluutseks seda, mis pole mitte millegagi suhtes.

Immanuel Kant märgib, et tema ajal kasutatakse sõna "absoluutne" tähenduses, mis ei jäta kohta mõistele, mida see sõna õigupoolest peaks väljendama. "Sõna "absoluutne" tarvitatakse sageli selleks, et lihtsalt osutada, et midagi vaadeldakse asja kohta iseeneses ning see kehtib niisiis seesmiselt. Selles tähenduses tähendaks "absoluutselt võimalik" seda, mis on iseeneses (interne) võimalik – mis on tegelikult vähim, mida mingi eseme kohta saab öelda. Seevastu tarvitatakse teda vahel ka selleks, et osutada, et miski on kehtiv igas suhtes (kitsendamatult) (näiteks absoluutne võim), ja "absoluutselt võimalik" tähendaks selles tähenduses seda, mis on igas suhtes võimalik – mis on jälle enim, mida asja võimalikkuse kohta saab öelda." Mõnikord langevad need tähendused kokku, aga enamasti on teineteisest lõpmata kaugel. Osutub, et ka absoluutse paratamatuse puhul ei lange need tähendused alati kokku. "Selles laiendatud tähenduses hakkan ma siis sõna "absoluutne" kasutama ning vastandama seda ainult komparatiivselt ehk erilises suhtes kehtivale; sest see viimane on kitsendatud tingimustele, esimene aga kehtib kitsendusteta." (Puhta mõistuse kriitika, A 324–326)

Johann Gottlieb Fichte nimetab absoluutseks täielikult kitsendamatut ning räägib sellega seoses absoluutsest minast.

Arthur Schopenhauer vastustas sõna "absoluutne" kasutamist seoses absoluudiga: see sõna ei tähendavat mitte midagi muud kui 'mitte millegagi seotut'.

Henri Bergsoni järgi on relatiivne ja absoluutne asja tunnetamise kaks sügavalt erinevat viisi. "Esimene sõltub vaatekohast, millele asutakse, ja sümbolitest, mille abil väljendutakse. Teine ei võta sisse mitte mingit vaatekohta ega toetu ühelegi sümbolile. Esimese tunnetuse kohta öeldakse, et ta peatub relatiivsel; teise kohta – seal, kus see on võimalik –, et ta jõuab välja absoluutseni. (...) Absoluutne on selle poolest täiuslik, et ta on täiuslikult see, mis ta on." ([[La Pensée et le Mouvant]])

William Hamiltoni järgi on "absoluutne" ainult negatiivne idee – mitterelatiivne. Absoluut on meie jaoks "kõikide asjade küllaldane alus. Charles Bernard Renouvier ütleb: "Absoluudi idee on ainult selle propositsiooni lausumine, et eksisteerib midagi mitterelatiivset." Hermann Ulrici: "Me saame relatiivset relatiivsena, lõpliku lõplikuna, ajaliku ajalikuna ettekujutada ja ettekijutuseni sellest jõuda ainult selle eristamise kaudu absoluutsest, lõpmatust, igavesest." (Gott und die Natur)

Gerard Heymans nimetab midagi relatiivseks, "kui selle kujutluses on paratamatult kaasa haaratud (inbegriffen) kujutlus mõnest muust tegelikust". Absoluutse mõiste on piirmõiste. "Ta tähendab antu edenevate elementideks lagundamiste rea mõisteliselt nõutavat, tegelikult aga alati ainult esialgselt täideviidavat lõpetust. Me omistame oma teadmise igas arengustaadiumis tegelikule absoluutsete omadustena need, mille kohta meil pole alust oletada, et nad esinevad ainult tänu suhtele teise tegelikuga." (Die Gesetze und Elemente des wissenschaftlichen Denkens).

Richard Avenarius mõistab relatiivse vaatepunkti all tunnetava indiviidi ümbruse suhet (süsteemisse C) arvestavat vaatepunkti, absoluutse vaatepunkti all aga vaatepunkti, mis abstraheerub sellest ümbruse koostisosade sõltuvusest.

Vaata ka

Filosoofia

Absoluutne aeg
Absoluutne idee
Absoluutne immoralism
Absoluutne mina
Absoluutne reaalsus
Absoluutne ruum
Absoluutne tervik
Absoluutne totaalsus
Absoluutne tõde

Muu

Absoluutne alkohol
Absoluutne diferentsiaalarvutus ehk tensoranalüüs
Absoluutne enamus
Absoluutne heledus
Absoluutne geokronoloogia
Absoluutne koonduvus
Absoluutne kronoloogia
Absoluutne kunst
Absoluutne kuulmine
Absoluutne kõrgus
Absoluutne liikumine
Absoluutne lisaväärtus
Absoluutne lävi
Absoluutne maht
Absoluutne maksimum ehk globaalne maksimum
Absoluutne meister
Absoluutne monarhia
Absoluutne muusika
Absoluutne mõõtühikute süsteem
Absoluutne niiskus
Absoluutne noodinimi
Absoluutne nullpunkt
Absoluutne rent
Absoluutne tants
Absoluutne temperatuur
Absoluutne vanus
Absoluutne veto
Absoluutse baasilise topograafia kaart
Absoluutselt jäik keha
Absoluutselt must keha
Absoluutväärtus