I Riigivolikogu valimised toimusid Eestis 24.–25. veebruarini 1938 uue põhiseaduse alusel. Riigikogu alamkotta, 80-liikmelisse Riigivolikogusse, valiti isikuvalimistel üks liige igast 80 valimisringkonnast.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Enne valimisi
12. märtsil 1934 korraldasid enne sama aasta aprilli kuusse plaanitud riigivanema valimistel kandideerinud Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja August Rei poolt veretu sõjaväelise riigipöörde, mille käigus kindralleitnant Laidoner ning ajutine riigivanema kohusetäitja Päts lasid arreteerida konkureerivat neljandat kandidaati Andres Larkat toetanud vabadussõjalaste mitusada juhti ning aktivisti. Päts nimetas põhiseadust rikkudes Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ning peatas oma dekreediga riigivanema ja riigikogu valimiste protsessi.[viide?]
Riigipööret peetakse Eesti Vabariigi demokraatliku järjepidevuse hävitamiseks ning sisenemiseks Pätsi autoritaarvõimu ajastusse. Alanud perioodi on hakatud tagantjärele nimetama vaikivaks ajastuks. Päts algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel. Antud reformide läbiviimiseks teatas riigivanema kohusetäitja Päts 1. jaanuaril 1936 peetud raadiokõnes plaanist korraldada rahvahääletus uue „rahvaesinduskoja” ehk Rahvuskogu kokkukutsumise üle, mis otsustaks, kas kehtivat põhiseadust tuleb muuta või koostada uus ning viiks oma otsuse ka ellu. 1937. aasta veebruaris astus kokku Rahvuskogu, kes võttis sama aasta 28. juulil vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse ning ka Riigivolikogu valimise seaduse, mis seadis valimiste kuupäevaks 1938. aasta veebruari.[viide?]
Valimised
Sarnaselt Rahvuskogu valimistega oli Eesti jagatud 80 valimisringkonnaks, mis olid koondunud ühe maakonna piires, ja ka Tallinna ning Tartu linnas, ringkonna-komiteedeks[1]. Neist valiti Riigivolikogu liikmed isikuvalimise teel enamusvalimise põhimõttel. Valimisõigus oli neil isikutel, kes valimisnimekirjade koostamise ajaks olid saanud vähemalt 22-aastaseks ning olnud vähemalt 3 aastat Eesti Vabariigi kodanikud.[2][viide?]
Kõigi enne 1933. aasta rahvahääletust tegutsenud erakondade tegevus oli valimiste ajaks peatatud ning erakonnad likvideeriti lõplikult vaid mõni kuu pärast valimisi 19. aprillil 1938 seltside ja ühingute seadusega. Seega osalesid valimistel ainult üksikkandidaadid. Valimismääruse järgi võisid kodanike grupid kaheksa päeva jooksul (19.–26. jaanuarini 1938) oma kandidaate üles seada. Iga kandidaadi eest tuli maksta kautsjon 250 krooni ning soovituseks tuli koguda 150 allkirja. Kokku seati Riigivolikogu 80 kohale seati üles 208 kandidaati. Kuna 8 ringkonnas seati üles ainult üks kandidaat, siis vastavalt seadusele nendes ringkondades hääletamist ei toimunud ja need esitatud 8 kandidaati loeti automaatselt valituiks.[viide?]
Valimisi toimetas Valimiste Peakomitee järgmises koosseisus: esimees Peeter Puusep (Riigikohtu administratiivosakonna juhataja), aseesimees Karl Terras (riigisekretär), Vladimir Kuusik (Tallinna Ringkonnakohtu esimees), Jaan Soots (Tallinna linnapea), Karl-Robert Ruus (Harju Ajutise Maavalitsuse esimees) ja Eugen Maddisoo (Siseministri abi). Valimiste Peakomitee peasekretär oli Artur Mägi.[viide?]
Tulemused
28. veebruari 1938 Päevalehe andmeil anti Rahvarinde kandidaatide poolt 208 792 häält ning teised kogusid 237 359 häält. (O. Kuuli täpsustatud andmeil 208 245 ja 238 232 häält.[3] Valimisaktiivsus oli 71 protsenti (arvestamata neid 8 valimisringkonda, kus hääletamist vaja ei olnud). Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde esitatud kandidaat võitis 54 valimisringkonnas. 10 ringkonnas võitis Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinnet toetav kandidaat. Iseseisvatest kandidaatidest võitsid kaks kohta kaks sõltumatut venelast, kes osutusid üldiselt valitsust toetavaks ning nn Vene rühma, millega kukkus opositsiooni saadikute arv 14-ni.[3]
Iseseisvate opositsiooni kandidaatide hulka kuulusid kaks endist keskerakondlast, kaks endist asunikku ning kaks endist vabadussõjalast. EKP ning vasaksotsialistide ühisrinne läks seekord valimistele koostöös opositsiooniliste parempoolsete sotsialistidega ning said 6 parlamendikohta, millest kolm said vasaksotsialistid, kaks opositsioonilised parempoolsed sotsialistid ning ühe sai EKP-le lähedane Tartu töölistegelane. Lisaks said veel kaks kohta kaks iseseisvat tööliskandidaati nn Metslangi sotsialistid.[3]
Ükski neljast esitatud naiskandidaadist valimisvõiduks vajalikul hulgal hääli ei kogunud. Kõige vanem valitud liige oli 69-aastane Karl Ernst Särgava Tallinnast ja kõige noorem, 26-aastane Neeme Ruus samuti Tallinnast. Kautsjoni kaotasid need 50 kandidaati, kes said oma valimisringkonnas vähem kui 25 protsenti antud häältest. Kõige väiksema häälte arvuga osutus Riigivolikokku valituks Leopold Johanson. Kõige väiksem ühele kandidaadile antud häälte koguarv oli 148 häält.[viide?]
Märkmed
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand - on
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.