184. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 184 või Estnische Sicherungs Abteilung 184) oli Wehrmachti alluvuses olnud eestlastest komplekteeritud rinde tagala julgestusüksus Teises maailmasõjas.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2018) |
| 184. Eesti julgestusgrupp | |
|---|---|
| Tegev | 1941–1942 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus |
 Wehrmachti Idarinne |
| Haru |
Väegrupp Nord tagalapiirkonna 18. armee julgestusgrupp |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | pataljon, u 700 meest |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
major Erich Ellram major Julius Ellandi kapten Julius Edor |
Üksuse arvkombinatsiooni kaks esimest numbrit viitavad Saksa 18. armeele, kelle juurde üksus olid moodustatud, viimane aga järjekorranumbrile.
Julgestusgrupi ülemad:
- major Erich Ellram, Julgestusgrupi nr. 184 ülem;
- major Julius Ellandi – 1941, detsember – 1942, veebruar, Julgestusgrupi nr. 184 ülem;
- kapten Julius Edor, Julgestusgrupi nr. 184 ülem;.
- 13. sadakond, ülem major Valdo Mäeste, leitnant Heino Hommik
- 14. sadakond, ülem major Heinrich Erich Ellram, jaanuarist 1942 aga kapten Georg Sooden
- 15. sadakond, ülem ooberstleitnant Alfons Rebane
- 16. sadakond, ülem ooberstleitnant Herman Treial
- 17. sadakond, ülem kapten Paul Paas
- 18. sadakond, ülem kapten Oskar Puusepp
- sadakonnad nr. 13. ja 17. kuulusid julgestusgruppide koosseisu, kuid tegutsesid iseseisvate üksusena. 13. sadakond kandis hiljem nimetust 657. Eesti kompanii
- ratsarühm, juht leitnant Uno Kook.
Grupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus ning julgestusgruppe kutsuti ka julgestuspataljonideks.
Julgestusgrupis kanti Saksa sõjaväevormi ja kehtisid Saksa Wehrmachti auastmed, kuid puudusid õlakud. Auastmetunnusteks olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid. Relvastuseks oli põhiliselt Punaarmee trofeerelvastus.
Julgestusgrupp moodustati Viru ranniku julgestuseks, grupi staap ja esimene kompanii formeeriti vabatahtlikest Rakveres, teised kompaniid aga Lüganusel, Püssis ja Narvas, kuid Eesti põhjaranniku kaitsele pataljon ei saanud asuda ja saadeti 1941. aasta 12. septembril Venemaale Jamburgi, Saksa vägede rinde tagala julgeolekut tagama.
Jamburgist saadeti julgestusgrupi 15. sadakond ja üks 16. sadakond rühm Slantsõsse ning 14. sadakond läks Kotlõsse Punaarmee sõjavange valvama.
Julgestusgrupi staap ja 16. sadakond kaks rühma jäid esialgu Jamburgi, kus kaks rühma rakendati vahiteenistusse Narva-Leningradi maanteel ja partisanide ning nõukogude vägedest taganemisel metsa jäänud punaväelaste, kes käisid külades toitu röövimas, ohjeldamiseks.
1942. aasta veebruari lõpus viidi julgestusgrupi 14. sadakond rindele Tšisto-Palkino piirkonda, Tosno raudteejaamast 40–50 kilomeetrit itta, suurte soode ja metsadega Makarovskaja pustõnja piirkonda, kus viibisid kuni mai lõpuni 1942. aastal. Sadakond kaotas langenutena üle kümne mehe ja haiglasse oli saadetud 25 meest, juuni esimestel päevadel saadeti sadakond Ust-Lugasse.
Julgestusgrupi 16. kompanii viidi 1942. aasta jaanuari alguses Jamburgis lähedal Leningradi oblasti idaosas asuva Luuga lahe äärde Koskolovo külla, kus teostati rannavalvet, kuna Lavansaaril olid nõukogude väed. Juulis 1942 lõppes 16. sadakonna puhkus ja kolmveerand meestest saadeti Kotlõsse vangilaagri vahtkonda.
Julgestusgrupi 18. sadakond asus samas piirkonnas kuid teostas rannavalve asemel eriülesandeid, teostas lahingluure Lavansaarele. Pärast eduka luureülesande läbiviimist viidi sadakond üle Kundasse, kus sai ülesande Tütarsaare ründamiseks. Edukalt alanud lahingu käigus avastati aga, et saart kaitsesid mitte enam venelased, vaid soomlased, kes olid päev varem juba saare vallutanud. Paar päeva kaitses sadakond koos soomlastega saart nõukogude vägede rünnakute vastu, siis tuli aga kiiresti saarelt lahkuda.
Julgestusgrupi 15. sadakond leitnant Alfons Rebase juhtimisel rakendati jaanuaris 1942 Volhovi kotis ümberpiiratud Nõukogude väeüksuste likvideerimisele.
1942. aasta 1. mai raporti andmetel kuulus julgestusgruppi sel ajal 18 ohvitseri, 88 allohvitseri ja 544 reameest pluss kaks sakslasest allohvitseri ja 9 reameest. Kolm kompaniid asusid Luga lahel rannakaitses ja neljas kompanii oli XXVII korpuse alluvuses rindel.
1942. aasta 15. mail viidi julgestusgrupid Saksa Korrapolitsei alluvusse ning 184. Eesti JG nimetati 284. kaitsepataljoniks, 21. augustil 1942 allutati väeosa uuesti Wehrmachti väeosale[1].
1942. aasta oktoobrist muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks. 23. oktoobril 1942 lõppes julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping, ning umbes pooltest saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni.
Oktoobris 1942 nimetati 184. Eesti Julgestusgrupp ümber 660. Idapataljoniks (Ost-Batailon 660) sama aasta jõulude ajal, 660. Eesti Pataljoniks (Estnische-Batailon 660).
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
