Ühinenud Araabia Vabariik

Ühinenud Araabia Vabariik (ÜAV; araabia keeles الجمهورية العربية المتحدة‎‎) oli lühiajaline poliitiline liit, mille sõlmisid Egiptus ja Süüria. Liit loodi 1958. aastal ning lõpetati 1961. aastal Süüria riigipöörde tagajärjel.

Ühinenud Araabia Vabariik الجمهورية العربية المتحدة 1958–1961
Lipp Vapp
Valitsusvorm	Sotsialistlik unitaarriik
President	Gamal Abdel Nasser
Pealinn	Kairo
Pindala	1 166 049 km²
Rahvaarv	32 203 000 (1961)
Ajalugu ja sündmused Riigi asutamine 22. veebruar 1958 Riigi lõpp 28. september 1961
Riigikeeled	Araabia
Rahaühik	Egiptuse nael Süüria nael
Rahvusvaheline suunakood	+20
Eelnev Järgnev Egiptuse Vabariik Süüria Vabariik Kogu Palestiina valitsus Egiptus Süüria

Egiptuse ametlik nimi oli Ühinenud Araabia Vabariik kuni 1971. aastani. Selle president oli Gamal Abdel Nasser. Riik kuulus ka Ühendatud Araabia riikide (ÜAR) ühendusse, mis kujutas endast suhteliselt nõrka liitu Põhja-Jeemeniga, ÜAR lagunes koos ÜAVga aastal 1961.

Tekkimine

Teleuudis vabariigi loomisest (inglise keeles)

Riik asutati 1. veebruaril 1958. aastal ning see oli esimene samm panaraabia poole. Ühinenud Araabia Vabariigi asutamise algatasid Süüria poliitilis-sõjalised juhid, kes soovisid näha Egiptust ja Süüriat koos Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri võimu all.

Panarabism oli Süürias juba varem populaarne, Nasseri nähti araabia maades pärast 1956. aasta Suessi kriisi kangelasena. Seepärast oli Süürias ka suur toetus Egiptusega ühinemisele, sedasorti liidu suurimaid toetajaid oli Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei.

1957. aasta keskel hakkasid lääneriigid kartma kommunistlikku režiimimuutust Süürias; Süüria Kommunistlik Partei oli populaarsust kogumas ning äsjane sõjaväe ülemjuhataja Afif al-Bizri oli tuntud kommunist. Selle tulemusel tekkisid 1957. aasta Süüria diplomaatilised kriisid, mis panid süürlasi veelgi rohkem ühinemist pooldama.

Nasser ütles Süüria delegatsioonile, kelle seas olid ka president Shukri al-Quwatli ja peaminister Khalid al-Azm, et enne ühinemist peavad nad oma valitsusaparaadi kommunistidest puhastama; süürlased vastasid, et liit Egiptusega paneks niikuinii lõpu "kommunismiohule". Egiptuse poliitiku Abdel Latif Boghdadi hinnangul ei pooldanud Nasser esialgu lähedast liitu süürlastega, vaid proovis liikuda pigem föderaalse liidu poole. Siiski kartis Nasser kommunistlikku režiimimuutust rohkem ning nõustus ühinemisega.

Süüria Kommunistliku Partei esiletõus, mida juhtis Khalid Bakdash, tegi muret Araabia Taassünni Sotsialistlikule Parteile, mis niigi vaevles siseprobleemide käes. Süürial oli pärast 1954. aastat, kui võimult tõugati Adib Shishakli, olnud demokraatlik valitsus ning rahva toetus ühinemisele peegeldus ka parlamendis.

Nasser surub al-Bizri kätt

Kui Afif al-Bizri 11. jaanuaril 1958 isiklikult koos mitme Süüria armeeametnikuga Kairosse sõitis, et Nasseri ühinemise osas veenda, otsustas Egiptuse president hakata liidu suunal kiiremini tegutsema. Visiidist anti varem teada ainult valitud liidupooldajatele; Quwatli ja Azem kuulsid sellest alles päev hiljem ja nimetasid seda samaväärseks sõjaväelise riigipöördega.

Nasseri tingimused liidu osas olid lõplikud: toimub rahvahääletus, parteid lõpetavad tegevuse ja armee ei osale enam poliitikas. Esimene punkt tundus Süüria eliidile mõistlik, teised kaks aga väga murettekitavad. Nad kartsid, et see võib teha lõpu poliitikale Süürias. Vaatamata murettekitavatele asjaoludele teadsid Süüria ametnikud, et tagasi pöörduda oli hilja. Süüria eliit teadis küll, et selliste tingimustega liit pole hea, aga samas mõisteti, et see on parem kui meeleavaldused ja riigipööre. Valitsus oli nii suure rahva surve all, et muid variante polnud.

Egiptuse ja Süüria ametnikud allkirjastasid leppe, kuigi Azem tegi seda üsna vastumeelselt. Nasser sai uue vabariigi presidendiks ja alustas peagi puhastustööd, eemaldades valitsusest Süüria kommunistid ja liiduvastased. See tähendas ka Bizri ja Azemi ametist kõrvaldamist.

Egiptuse vabariigi president Nasser ja Süüria vabariigi president al-Quwatli allkirjastavad lepingu, mille tulemusel tekib Ühinenud Araabia Vabariik; veebruar 1958

Varajane ajalugu

Liidu pooldajad arvasid, et Nasser tahab Süüria valitsemisel kasutada Araabia Sotsialistlikku Baa'thi Parteid. Kuid Baa'thistidele ei olnud Nasseril kunagi olnud plaanis võimu võrdselt jagada. Nasser võttis vastu uue ajutise põhiseaduse, mille tulemusel loodi 600-liikmeline parlament, kuhu kuulus 400 Egiptuse esindajat ja 200 Süüria esindajat. Pärast seda saatis ta laiali kõik parteid, k.a Baa'thi. Nasser nimetas mõlemale provintsile ametisse kaks asepresidenti: Boghdadi ja Abdel Hakim Amer Egiptuses ning Sabri al-Asali ja Akram al-Hawrani – Ba'athi juht – Süürias.

Nasser lubas küll endiseid Ba'athi liikmeid kõrgetele poliitilistele ametikohtadele, kuid mitte kunagi nii kõrgele kui egiptlasi. 1959–60. aasta talvel ja kevadel vähendas Nasser veelgi süürlaste osakaalu kõrgetel positsioonidel. Näiteks Süüria Tööstusministeeriumis oli kolmeteistkümnest kõrgemast ametikohast seitse egiptlaste käes.

Süürias kasvas vastasseis liidule kiiresti. Süüria sõjaväeametnikud keeldusid egiptlastele allumast, Süüria beduiinid said rahastust Saudi Araabiast, kus oli samuti vastasseis Nasserile kasvamas. Egiptuse eeskujul reformiti maad, mis kahjustas Süüria põllumajandust, mis omakorda soodustas kommunistide esiletõusu. Isegi endised Ba'athi liikmed, kes alguses liitu toetasid, olid aina enam vastu üheparteisüsteemile. Nasserile valmistas probleemide lahendamine Süürias aina rohkem raskusi, sest need olid nii talle kui ka egiptlastest ametnikele uued.

Egiptuses oli olukord positiivsem, SKP kasvas 4,5% aastas ning tööstus arenes kiiresti. 1960. aastal riigistas Nasser meedia.

Välissuhted

Liitu peeti ohuks eelkõige Jordaaniale. Süüria oli enne liitu olnud Jordaania kuninga Ḩusayni vastaste jaoks peidupaik, Egiptus oli tuntud oma läänevastase meelsuse poolest (sellepärast olid nad ka vastu Suurbritannia lähedastele suhetele Jordaania ja Iraagiga). Ḩusayn vastas ÜAV loomisele, tehes Iraagi kuningas Fayşal II-le ettepaneku moodustada ÜAV-ga sarnane Jordaania-Iraagi liit. Araabia Föderatsioon loodigi 14. veebruaril 1958. Jordaania ja Iraak lõid ühise sõjaväe, millesse 80% panustas Iraak, ülejäänud 20% Jordaania.

Lähedal asuva Liibanoni presidendile Camille Chamounile, kes oli samuti Nasseri-vastaselt meelestatud, tekitas ÜAV loomine muresid. Nasseri pooldajad Liibanonis, peamiselt moslemid ja druusid, hakkasid kokku põrkama maroniididega, kes pooldasid Chamouni. Moslemid ja druusid soovisid liituda ÜAVga, maroniidid kartsid, et see uus riik võib viia kommunismi levikuni. 1958. aastal viisid kokkupõrked kodusõjani. Kuigi Nasser ei olnud vähemalt alguses Liibanoni liitu himustanud, saatis ta oma pooldajatele Liibanonis raha, kerget relvastust ja armee-eksperte.

14. juulil 1958 toimus Iraagis riigipööre, millega lõppes Iraagi kuningriik, mis oli äsja astunud Jordaaniaga liitu ja loonud ÜAVle rivaali, Araabia Föderatsiooni. Nasser tunnustas uut valitsust ja kuulutas, et rünnak Iraagi vastu on rünnak ÜAV vastu. Järgmisel päeval maandusid USA ja Suurbritannia eriüksused vastavalt Liibanonis ja Jordaanias, et hoida ära riikide langemine Nasseri pooldajate võimu alla.

Nasserile avas riigipööre võimaluse end Iraagis propageerida. Kuigi Iraagi revolutsiooninõukogu liikmed eelistasid ÜAVga liitumist, keeldus sellest peaminister Abd al-Karim Qasim. Analüütikud on toonud mitmeid põhjuseid, peamiselt arvatakse, et Qasim keeldus, kuna Nasser ei olnud revolutsionistidele appi tulnud. Qasim kartis ka, et Nasser võib olla ohuks tema võimule Iraagis.

Hiljem, sama aasta juulis, veenis USA valitsus Chamouni, et ta ei kandideeriks teisele ametiajale. Valimised võitis ning sai presidendiks Fuad Chehab. Nasser ja Chehab kohtusid Liibanoni-Süüria piiril, kus Nasser seletas, et pole kunagi olnud huvitatud Liibanoni liitumisest ÜAVga, kuid ei taha, et Liibanonist saaks ÜAV-vastane riik. Selle kohtumisega lõppes ka Liibanoni kodusõda, Nasser kutsus oma ametnikud tagasi ja USA hakkas vägesid piirkonnast välja viima.

Pärast hašemiitide monarhia kukkumist 1958. aastal sai Iraak araabia riikidest suurimaks ÜAV pooldajaks. Iraak oli liiduga ühinemise poole liikumas kuni 1959. aastani, kui Qasim läbirääkimised katkestas. Pärast seda, kui Qasim 1963. aastal võimult tõugati, tuli Süüria ja Egiptusega ühinemise plaan taas Iraagi poliitikas teemaks. Kujundati ka uus lipp, kolme tärniga, mis pidid sümboliseerima kolme tulevast liikmesriiki. Plaan ühendada Iraak liiduga ei läinud lõpuks täide. Sellest hoolimata võeti see lipp Iraagis hiljem kasutusele riigilipuna ning selle kasutamine jätkus kuni 2007. aastani.

Lipp

ÜAV võttis kasutusele 1952. aasta Egiptuse revolutsionääride lipu, ainult et kahe tärniga, mis tähistasid kahte liikmesriiki. Aastast 1980 on see lipp olnud Süüria lipp. Iraak võttis 1963. aastal selle lipu riigilipuks (ent kolme tärniga versiooni), lootes ühineda ÜAVga. Praegused Egiptuse, Sudaani ja Jeemeni lipud põhinevad samuti sellel punavalgemustal horisontaalsel trikolooril.

Riigistamised

1960. aasta juunis proovis Nasser läbi viia majandusreforme, mis pidid Süüria majanduse Egiptuse tugeva riigisektoriga samale pulgale tooma, kuid reformid ei andnud soovitud tulemusi. Selle asemel et erasektorisse panustada, algatas Nasser nii Süürias kui ka Egiptuses erakordselt suure riigistamislaine. Institutsioonide riigistamised algasid 1961. aasta juunis, kusjuures Süüria majandusanalüütikutega ei konsulteeritud. Riigi kontrolli alla läks kogu puuvillatööstus ning kõik impordi- ja ekspordifirmad. Nasser teatas 23. juulil 1961 pankade, kindlustusfirmade ja kogu rasketööstuse riigistamisest.

Nasser laiendas ka oma sotsiaalse õiguse põhimõtteid. Farmerite intressimäärasid langetati mõnel juhul isegi nullini. Seati sisse 90% tulumaks sissetulekutele üle 10 000 naela. Töötajatele lubati juhtkondadesse esindajad. Töölistele anti ka õigus 25% osale firma sissetulekust. Keskmise tööpäeva pikkus langetati kaheksalt tunnilt seitsmele, kusjuures palgad ei langenud.

Riigi lõpp

Kahe araabia riigi inimeste liidu asemel, mida süürlased olid ette kujutanud, oli tekkinud egiptlaste juhitud riik. Nasseri sotsialistlikud poliitilised ja majanduslikud plaanid, mis olid toiminud Egiptuses, ei töötanud majanduslikult palju nõrgemas Süürias. Majanduse allakäik motiveeris Süüria ärimehi ja sõjaväelasi ülestõusule. 28. septembril 1961 toimuski Süürias riigipööre, mis lõpetas ÜAV.