Õhutõrje mõiste hõlmab nii maismaavägede, ujuvvahendite kui ka õhuväe tegevust vaenlase õhurünnete või lennuvahendite vastu ning vastavat relvaliiki. Kõrvuti kaitsetegevusega vaenlase lennuvahenditega või õhuründe vastu sisaldab see ka oma vägede eelhoiatamist vastase (potentsiaalse) õhuründevahendite tegevuse eest.
Tuleb tähele panna, et õhukaitse ja õhutõrje on erinevad mõisted[1]. Õhutõrje on õhukaitse osa, kusjuures terminit "õhukaitse" kasutati esimest korda 1925. aastal Suurbritannia kuningliku õhuväe alla kuuluva Suurbritannia õhukaitse loomisega. NATO on defineerinud õhukaitse kui "kõik meetmed, mille eesmärk on muuta olematuks või vähendada vaenulikku õhutegevust".[2]
Õhukaitse jaguneb aktiivseks ja passiivseks õhukaitseks.
Aktiivne õhukaitse on otsene kaitsetegevus vaenlase õhuvahendite hävitamiseks/kahjustamiseks või õhurünnaku efektiivsuse vähendamiseks koos planeeritud õhutegevuse ennetamisega või segamisega. Näited: õhutõrjeraketid, hävituslennukid.[2]
Passiivse õhukaitse alla kuuluvad kõik meetmed, mida kasutatakse isikkoosseisu, oluliste seadmete ja rajatiste füüsiliseks ja nägemiskaitseks. Näited: kaitseehitised, moondamised.[2][3]
Õhutõrje-relvasüsteem koosneb relvasüsteemist ning juhtimis- ja seirevahenditest. Relvasüsteemide alla kuuluvad õhutõrjeraketid ja -kahurid ning kuulipildujad. Õhutõrjerelvade väga oluline näitaja on efektiivne laskekaugus ehk distants, millelt on võimalik õhusihtmärki tabada, ning ka portatiivsus. Juhtimis- ja seiresüsteemide alla kuuluvad tulejuhtimisvahendid, sidepidamisvahendid ja radarid. Radarisüsteemid kasutavad õhusõiduki asukoha, suuna ja kiiruse ning ilmaolude kindlakstegemiseks elektromagnetlaineid. Kokkuvõttes võimaldavad radarid sihtmärgi otsinguga, ohutaseme määramisega, navigeerimisega ja ilmaandmete kindlakstegemisega osutada toetust lahingoperatsioonile.
Kuna õhutõrje olemus on kaitsta üksusi, detekteerides vaenlase õhusõiduki ja seda maksimaalselt kahjustades või hävitades, tuleb arvesse võtta, et õhusõiduk on ajas võimeline liikuma kolmemõõtmelises ruumis. Seega tuleb õhutõrjerelvaga sihtimisel arvestada õhusõiduki kiirust ja suunda ning laskepead/mürsku juhendada sihtmärgini või fikseerida ennustatav kokkupõrkekoht.
Liigitus kasutuseesmärgi järgi
Maa-ala õhutõrje (area air defence) mõeldud suure prioriteetse maa-ala kaitsmiseks.
Objekti õhutõrje (point air defence) ülesandeks on kaitsta konkreetset objekti, takistades ja/või tõrjudes kõik õhurünnakud sellele sihtmärgile (nt sild, valitsushoone).
Liigitus tegevusraadiuse järgi
Ülilühimaa- (very short range air defence, VSHORAD) ja lühimaa-õhutõrjerelvade (short range air defence systems, SHORAD) laskekaugus jääb vastavalt alla 10km ja 10–20km. Need on mõeldud lähedalasuvate õhuründevahendite vastu ning välitingimustes tegutsevate väeüksuste ja allüksuste enesekaitseks. Ülilühimaarelvade hulka kuuluvad nt sihtimiseks infrapunakiirgust kasutavad maa-õhk tüüpi raketisüsteemidFIM-92 Stinger (päritolumaa USA) ja Mistral (päritolumaa Prantsusmaa). Lühimaa-õhutõrjerelv on nt Crotale NG (päritolumaa Prantsusmaa).
Keskmaa-õhutõrjerelvade (medium range air defence systems, MRAD) laskekaugus on 20–75km. Neid kasutatakse väekoondiste tegevus- või paiknemisalade ja sõjaliselt või majanduslikult oluliste objektide kaitseks ning õhuruumi kontrolliks. Keskmaa-õhutõrjerelvade hulka kuulub raketisüsteem Buk-1 M (päritolumaa Venemaa), mida seostatakse ka Malaysia Airlinesi lend 17 allatulistamisega 17. juulil 2014.
Kaugmaa-õhutõrjerelvade (long range air defence systems, LRAD) laskekaugus on üle 75km, kasutatakse sõjaliselt või majanduslikult oluliste ringkondade või piirkondade kaitseks ja õhuruumi kontrolliks. Sellesse liiki kuuluvad relvad S-300PMU SA-10 (päritolumaa Venemaa) ja Patriot PAC-2 (päritolumaa USA).
Mürskõhutõrje (cannon air defence system) hulka kuuluvad kahurid ning kuulipildujad, mis jaotatakse vastavalt relva kaliibri järgi kuulipildujateks (alla 20mm), väikse kaliibriga kahuriteks (20–60mm), keskmise kaliibriga kahuriteks (60–100mm) ja suure kaliibriga kahuriteks (üle 100mm). Näited: 12,7mm M2 Browning (USA), 7,62mm MG3 (Saksamaa), 7,62mm KSP-58 (Rootsi), 23mm ZU-23-2 (Venemaa), 35mm Gepard (Saksamaa).
Rakettõhutõrje (missile air defence system) alla kuuluvad inimjõul kantavad ja iseliikuvad õhutõrje-raketisüsteemid. Inimjõul kantavad õhutõrjesüsteemid on tuntud ka kui MANPADS (man-portable air-defence systems). Inimjõul kantavate raketisüsteemide näited: FIM-92 Stinger (USA), Mistral (Prantsusmaa). Iseliikuvate õhutõrje-raketisüsteemide näited: Crotale NG (Prantsusmaa), Buk-1 M (Venemaa).
Hübriidõhutõrjesüsteemis (hybrid air defence system) on kombineeritud ühte liikurisse nii rakett- kui ka kahurõhutõrje võimalused. Näited: 2S6M Tunguska (Venemaa), HS M09 BOV-3 (Jugoslaavia).
Eesmärgiga mitte alla tulistada omaenda, liitlaste ("sõbralikke") või neutraalseid (nt tsiviilreisilennukid) õhusõidukeid on NATO kirja pannud relva kontrollimise käsud (Weapon Control Orders, WCO), mille tase oleneb konkreetsest taktikalisest olukorrast:
Weapon free: relvasüsteemi võib kasutada kõigi sihtmärkide vastu, kes ei ole positiivselt tuvastatud kui "sõbralikud". Kõige vabam relva kasutamise tase.
Weapon tight: relvasüsteemi võib kasutada ainult sihtmärgi suhtes, mis on tuvastatud kui vaenlane. Keskmine relva kasutamise tase.
Weapon hold: relvasüsteemi võib kasutada ainult enesekaitseks või vastavalt ametlikule käsule. Kõige rangem relva kasutamise tase.[4]
Eesti õhuväe koosseisu kuuluv üksik raadiotehniline õhukaitsepataljon asutati 22. mail 1990 , mille peamiseks ülesandeks kuni 1996. aastani oli Nõukogude Liidu invasioonist järelejäänud väeobjektide ülevõtmine ja valve. Pärast Iisraeli relvatehingu osana saadud õhutõrjekahurite ZU-23-2 saabumist 1996. aastal nimetati üksus ümber õhutõrjedivisjoniks ning samal aastal liideti see maaväe koosseisu. Kuni 1. jaanuarini 2004, kui kogu divisjon viidi üle Tapale, paiknes enamik divisjonist TallinnasMagasini tänaval ja üks patarei Tapal.[5]
Pikemalt artiklis Õhutõrjepataljon
