Versailles' loss
From Wikipedia, the free encyclopedia
Versailles' loss (prantsuse keeles Château de Versailles) on Pariisist ligikaudu 20 km läänes Versailles's asuv kunagine kuningaloss, kus resideerisid nii Louis XIII, Louis XIV, Louis XV kui ka Louis XVI.
| Versailles' loss | |
|---|---|
 Versailles' loss | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Versailles |
| Stiil | barokk |
| Ehituse algus | 1624 |
| Ehituse lõpp | 1770 |
| Koordinaadid | 48° 48′ 17″ N, 2° 7′ 13″ E |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt |
Philibert Le Roy Louis Le Vau Jules Hardouin-Mansart Robert de Cotte Jacques V Gabriel Ange-Jacques Gabriel |
 | |
Esimene hoone valmis Louis XIII ajal 1624. aastal jahilossina. Praegused mõõtmed saavutas loss 1770. aastal, kui arhitekt Ange-Jacques Gabriel ehitas Louis XV palvel kuningliku ooperiteatri (prantsuse keeles Opéra Royal). Tegu on Euroopa suurima lossi- ja pargiansambliga.
1623. aasta lõpus lasi Louis XIII ehitada Versailles'sse jahilossi, mida esimest korda kasutas 1624. aastal. Jahilossi arhitekt oli Jacques Lemercier ning tegemist oli tagasihoidliku ehitisega, mille üle marssal François de Bassompierre'i sõnul "poleks ka tavaline härrasmees eriti uhke". Praegu asub kunagise jahilossi alal marmorõu.[1] 1631. aastal jätkas Louis XIII lossi ehitamist, selle eestvedajaks sai Philibert Le Roy ning 1634. aastaks oli see saavutanud tänapäeval tuntud põhistruktuuri. Louis XIII ei lubanud oma naisel Austria Annal kunagi tema jaoks mõeldud apartementides ööbida – jahiloss oli mõeldud eelkõige kuningale jahipidamiseks, puhkamiseks ja üksinda olemiseks.[2]
Pärast Louis XIII surma 1643. aastal sai Annast Louis XIV regent ning ta otsustas kogu juhtimise viia tagasi Pariisi, mis tähendas, et Versailles'sse naasis Louis XIV alles 1651. aastal, kui hakkas seal jahil käima. Pärast kardinal Mazarini surma 1661. aastal otsustas kuningas riigijuhtimise täielikult enda kätte võtta, heites kõrvale ema ja teised lähikondlased – Louis XIV viis oma õukonna tagasi Saint-Germain-en-Layesse ning alustas suuri ümberehitus- ja laiendustöid Versailles's.[1] Ta sai inspiratsiooni ja innustust rahandusministri Nicolas Fouquet' residentsist Vaux-le-Vicomte'i lossist ja pargist, mida külastas 1661. aasta augustis. Kuningas otsustas Fouquet' ametist kõrvaldada ja vangi saata, määras tema asemel ametisse Jean-Baptiste Colberti ning Versailles' lossi arhitektideks kutsus Vaux-le-Vicomte'i tegijad.[3] Louis Le Vau ehitas 1660. aastatel kuninga ja kuninganna eluruumid, André Le Nôtre tegi aia ja pargi ning Charles Le Brunist sai lossi sisekujundaja.[4]
1668. aastal hakkas Louis Le Vau ehitama sümmeetrilisi tiibu, kus ühel pool asus kuninga ja teisel pool kuninganna apartement. Aiapoolse fassaadi kattis ta valge kiviga, mis erines Le Roy tehtud fassaadist, samuti eelistas ta Itaalia stiilis katuseid, mida hiljem kopeeris ka Jules Hardouin-Mansart.[5] André Le Nôtre kujundas ümber Louis XIII ajast jäänud aia – muutis selle suursugusemaks, sümmeetrilisemaks ja korrapärasemaks ning pikendas ida-läänesuunalist perspektiivi. Ta kasutas ära ka olemasolevaid veevarusid, lisades basseine ja purskkaeve. Tema kujundatud park Versailles's sai Prantsuse ehk nn regulaarpargi eeskujuks.[6] Charles Le Brunist sai 1664. aastal kuninga peamine kunstnik, kes dekoreeris Versailles's näiteks peegligalerii, rahu ja sõja salongid ning visandas suure osa pargi purskkaevudest.[7]
1678. aastal määras kuningas oma esimeseks arhitektiks Jules Hardouin-Mansarti, kes lisas lossile peegligalerii (aiapoolse terrassi asemele), 1678–1679 ministrite tiivad, 1679–1682 Grande ja Petite Écurie, 1682–1684 Grand Communi tööliste, sulaste ja teenijate majutamiseks ning kaks täiesti uut Le Vau Itaalia stiilis tiiba õukonna majutamiseks, kõigepealt lõunasse (1679–1681) ja seejärel põhja (1685–1689). 1701. aastal viis kuningas oma magamistoa läänetiivast maja keskele ning Louis XIV valitsusaja viimase lisana ehitas Hardouin-Mansart 1699–1710 kuningliku kabeli.[8]
Louis XV eriti suuri ehitustöid Versailles's ette ei võtnud, kuid laiendas kuninga isiklikke ruume ning alustas 1748. aastal Versailles' kuningliku ooperiteatri ehitamist, mis valmis sõdade ja rahaliste raskuste tõttu alles 1770. aastal. Louis XVI sai oma perekonnaga elada Versailles's kuni Prantsuse revolutsioonini, mis viis 1789. aastal kuningasoo igaveseks lossist minema.[4]
.jpg)
Kuninga korter
Kuninga korteris oli seitse ruumi külaliste vastuvõtmiseks, kuningliku pere külastamiseks ja Louis XIV ajal õhtuste kokkusaamiste pidamiseks. Kõik toad olid sisustatud Itaalia stiilis ning kaunistatud seinamaalide ja marmorist paneelidega.[9]
Heraklese salong
Salong ehitati Louis XIV valitsusaja lõpus. Enne asus seal lossi kabel, mida polnud enam vaja, kui 1710. aastal valmis kuninglik kabel. Salongi dekoreerimine viidi lõpule Louis XV valitsusajal 1736. aastal, kui tuntud Prantsuse rokokoo esindaja maalikunstnik François Lemoyne (või François Le Moine) lõpetas suure allegoorilise laemaali "Heraklese apoteoos".[9]
Külluse salong
Külluse salongi puhvetis pakuti külalistele kohvi, veini ning erinevaid likööre. Salong oli eeskambriks toale, kus Louis XIV-le meeldis näidata külalistele medaleid, kalliskive ja muid haruldasi esemeid. Üheks esemeks oli kuninglik laev, millel puudus mast ning mis asetati tähtsate ürituste puhul lauale või puhvetkapile.[9]
Veenuse salong
Veenuse salong moodustas koos Diana salongiga peasissekäigu kuninga apartementi. Vana-Kreeka mütoloogias Aphrodite ja roomlaste jaoks Venus oli armastusjumalanna, kellena on teda kujutatud ka salongi laemaalil. Lae äärtes paiknevatel maalidel (üleminekul seinaosale) on kujutatud antiikaja kangelasi viitamas Louis XIV tegudele. Charles Le Brun, kes oli ruumi sisekujundaja, tekitas Veenuse salongis illusoorseid motiive ning lõi harmoonia skulptuuride ja maalide vahel. Seda saab lugeda üheks kõige baroksemas stiilis salongiks kogu apartemendis. Õhtustel kogunemistel kaeti lauad puuviljade, martsipani ja lillekorvidega.[9]
Diana salong
Nagu eespool mainitud, oli Diana salong kuninga apartemendi vestibüüliks ning õhtuti mängiti seal tihti piljardit. Gabriel Blanchardi tehtud laemaalil kujutati jahijumalannat Dianat erinevates jahistseenides. Lae äärtes olevatel maalidel (üleminekul seinaosale) on näha vihjeid Louis XIV mereväele, samuti on salongis büste, mis kuulusid enne kardinal Mazarinile. Colbert täiendas seda ruumi aja jooksul päris palju.[9]
Marsi salong
Marsi salong oli kasutusel valvuriruumina ja pühendatud sõjajumalale. Laemaali autor oli Claude Audran, kes kujutas stseeni Marsist huntide veetaval kaarikul. Maali idapoolse kompositsiooni autor oli Jean-Baptiste Jouvenet, kes kujutas Heraklese abil saavutatud võitu, millele järgnesid Õnn ja Küllus. Läänepoolse kompositsiooni autor oli René-Antoine Houasse, kes kujutas Terrorit, Raevu ja Õudust võtmas võimust maa jõudude üle. Korstnast vasakule jääb Le Bruni teos "Dareiose perekond enne Aleksandrit". Korstnast paremal asub teos "Emmause palverändurid" – tööd riputati sinna kuninga soovil paarina, et näidata, kuidas Prantsuse kunstnikud on sama meisterlikud kui Itaalia omad. Küljeseintel on kaks riigiportreed: Louis XV ja Marie Leszczyńska omad.[9]
Merkuuri salong
Merkuuri salong oli algul kuninglik magamistuba. Voodi eemaldati ruumist, et asetada sinna mängulauad. Hõbedast lauad, peeglid ja lühtrid olid seal 1689. aastani, mil Louis XIV lasi need sulatada, et rahastada sõda. Teised metallist esemed sulatati üles seoses Hispaania pärilussõjaga. Salongi kasutati kolm nädalat Anjou hertsogi, Louis XIV lapselapse majutamiseks enne oma kuningriiki naasmist, kui ta oli kuulutatud Hispaania kuningaks. Samuti asetses salongis nädal aega Louis XIV kirst koos tema surnukehaga. Jean-Baptiste de Champaigne'i loodud laemaalil on kujutatud kunsti, kaubanduse ja teaduste jumalat Merkuuri kaarikul, mida veavad kaks kukke.[9]
Apollo salong
Apollo salong, mis oli pühendatud päikesekuningale, kunstile ja rahule, oli tseremooniaruum ja alates 1682. aastast kasutati seda troonisaalina. Ruumis asus ka hõbedane troon, mis pärast 1689. aastat üles sulatati ning asendati kullatud toolidega. Kamina kohal asub kõige kuulsam maal Louis XIV-st, mille maalis Hyacinthe Rigaud. Kuningas pidi alguses maali ära kinkima, kuid ta kiindus sellesse, jättis originaali endale ning lasi portreest koopiaid teha.[9]
Peegligalerii
1678. hakkas Hardouin-Mansart ehitama terrassi asemele peegligaleriid, mis avanes pargi poole ning ühendas kuninga ja kuninganna tiibasid. 73 meetri pikkune peegligalerii valmis 1684. aastal. Ruumi eesmärk on koondada ja näidata Prantsusmaa poliitilist, kunsti- ja majanduslikku edu. Esimest illustreerivad Le Bruni laemaalid 30 kompositsiooniga, mis viitavad Louis XIV esimesele 18 valitsemisaastale. Majanduslikku jõukust esindavad 357 peeglit, mis asuvad 17 kaare all akende vastas. Kunstilisele edule viitavad uued Prantsuse stiilis kullatud pronksiga pilastrid, mille lõi Le Brun Colberti soovil.[10][4]
Louis XIV valitsemisajal oli Versailles' lossil väga tähtis roll päikesekuninga võimu näitamisel, selle kehtestamisel ning monarhia ja absolutismi ülistamisel. Õukonna, ministrite ja teiste võtmeisikute toomine Versailles'sse aitas kaasa võimu tsentraliseerimisele, Louis XIV rolli rõhutamisele ja maine parandamisele. Lossis peetud peod, etendused ja teised üritused olid osa poliitilisest mängust, et hoida õukonda enda mõju ja silma all, näidata enda ja riigi jõukust ning tähistada sõjalisi võite.[11]
Samuti toimus Versailles' lossis esimese maailmasõja järgne rahukonverents, mille tulemusena kirjutati 1919. aastal peegligaleriis alla esimese maailmasõja lõpetanud Versailles' rahulepingule.[4]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
