Vanapõhja keel
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel (rootsi keeles fornnordiska, taani keeles oldnordisk ehk norrønt, norra keeles norrønt, inglise keeles Old Norse) on germaani keelte põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil.
Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi muinaspõhja keel ja muinasskandinaavia keel. Need terminid tähistavad enamasti siiski muinaspõhja keeleks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said küll alguse juba 6. sajandil).
Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.–13. sajandil selle alavariandis vanaislandi keeles kirjutatud Islandi saagad.