From Wikipedia, the free encyclopedia
Uus-Meremaa Tööpartei, (Maoori keeles Reipa[1]) või Leiboristid või Tööpartei on vasaktsentristlik[2][3][4][5] Uus-Meremaa erakond. Erakonna programm nimetab enda alusprintsiibiks demokraatlikku sotsialismi,[6] kuid vaatlejad kirjeldavad erakonda pigem kui sotsiaaldemokraatlikku[7][8] ja praktikas pragmaatilist.[7][8] Erakond on üks kahest suurest Uus-Meremaa erakonnast traditsioonilise rivaali Rahvuspartei kõrval.
Uus-Meremaa Tööpartei | |
---|---|
New Zealand Labour Party Reipa | |
Uus-Meremaa erakond | |
Esimees | Chris Hipkins |
Peasekretär | Rob Salmond |
Asutamine | 1916 |
Peakorter | Wellington |
Ideoloogia | Sotsiaaldemokraatia |
Kohti Esindajatekojas | 34/123 |
Koduleht | labour.org.nz |
Uus-Meremaa Tööpartei moodustati 1916. aastal erinevatest sotsialistlikest parteidest ja ametiühingutest. Tööpartei on riigi vanim endiselt eksisteeriv erakond.[9] Erakond on alates 1930. aastatest olnud Rahvusparteiga vaheldumisi Uus-Meremaad juhtivates valitsustes.[10] 2020. aasta seisuga on leiboristide valitsusperioode olnud kuus 11 erineva tööparteilasest peaministri alluvuses. Traditsiooniliselt on erakonda toetanud töölisklass, linnaelanikud, maoorid, pasifika, immigrandid ja ametiühingutegelased ning suure osa oma eksisteerimisest on erakonnal olnud tugipunktid kesklinnades ja maooride valimisringkondades.[11]
Uus-Meremaa Tööpartei asutamine 7. juulil 1916 Wellingtonis tõi kokku hulga varasemaid sotsialistlikke rühmitusi.[12]
Vaatamata Tööpartei Wellingtoni päritolule peetakse lääneranniku linna Blackballi partei "vaimseks koduks",[13] kuna seal toimus 1908. aastal kaevurite streik, mis viis esimese üleriigilise ametiühingute föderatsiooni (nn Punase Föderatsiooni) asutamiseni.[14] Tööpartei asutasid ametiühingud ja erakond identifitseerib end osana laiemast Uus-Meremaa töölisliikumisest.[15][16] Tööpartei on pikka aega samastanud punasega, värviga, mis on traditsiooniliselt seotud sotsialismi ja töölisliikumisega.
Esimest korda tuli partei võimule peaministrite Michael Joseph Savage'i ja Peter Fraseri ajal aastatel 1935–1949, mil pandi alus Uus-Meremaa heaoluriigile. Leiboristid valitsesid aastatel 1957–1960 ja uuesti aastatel 1972–1975.
1974. aastal suri peaminister Norman Kirk ametis, mis aitas kaasa erakonna toetuse langusele. Siiski võitsid leiboristid 1978. ja 1981. aasta üldvalimistel häälte pluraliteedi, kuid majoritaarne valimissüsteem takistas neil võitmast valitsemiseks vajalikku kohtade enamust. Kuni 1980. aastateni propageeris erakond valitsuse tugevat rolli majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes, kuid olles valitsuses aastatel 1984–1990 oli leiboristide esilekerkival neoliberaalsel fraktsioonil tugev mõju; partei murdis pretsedenti ja tõi ulatusliku dereguleerimisega majanduse protektsionismist välja. Antud protsessi ehk nn Rogernomics 'i osana erastasid leiboristid riigivarasid ja vähendasid oluliselt riigi rolli, põhjustades 1989. aastal parteis lõhenemise.
Erakonna vasakpoolsema tiiva liige, leiboristist peaminister David Lange algatas Uus-Meremaa tuumavaba poliitikat. Pärast märkimisväärset lüüasaamist 1990. aasta valimistel lahkus leiboristide neoliberaalne fraktsioon suures osas parteist ja moodustas klassikalise-liberaalse erakonna ACT Uus-Meremaa.
Tööpartei sai taas suurimaks erakonnaks aastatel 1999–2008, kui erakond valitses koalitsioonis mitme väiksema erakonnaga või tugines nendega läbirääkimistel saadud toetusele; Helen Clarkist sai esimene leiboristide peaminister, kes valiti tagasi kolmandale ametiajale. Clarki valitsust iseloomustas riikliku pangandusettevõtte Kiwibank loomine; tugev vastuseis Iraagi sõjale; ning nn ranniku ja merepõhja vaidlused, mis põhjustasid pettunud maooridest leiboristide parlamendiliikmete erakonnast lahkumise ja Maooripartei loomise.
2017. aasta valimistel naasis Jacinda Arderni juhitav Tööpartei oma parima tulemusega pärast 2005. aasta üldvalimisi, saades 36,9% häältest ja 46 kohta esinduskojas.[17]19. oktoobril 2017 moodustasid leiboristid vähemusvalitsuse koos populistliku erakonnaga Uus-Meremaa Esikohal ja Roheliste Erakonna toetusega. 2020. aasta üldvalimistel võitsid leiboristid ülekaalukalt, saades 10 häälega absoluutse häälteenamuse ja 50,01% häältest.[18] 2023. aasta valimistel kaotas leiboristid oma enamuse Rahvuspartei ja naasid seejärel opositsiooni.[19] Alates 2023. aastast on peaministri Jacinda Arderni tagasiastumise järel partei juht Chris Hipkins.
Uus-Meremaa Tööpartei asutamise 1916. aasta poliitilised eesmärgid nõudsid "tootmis-, jaotus- ja vahetusvahendite sotsialiseerimist", sealhulgas majanduse suuremate osade riigipoolset omamist ja töötajate õiguste laiendamist. Kuigi sotsialistlik eesmärk pälvis mõne liikme poolehoidu, sai see sihtmärgiks ka oponentidele, kes kujutasid Tööpartei äärmusparteina. Pärast teist maailmasõda pidasid leiboristid rahvuslikku ühtsust prioriteediks ühiskondlike lõhede ees, kuid pärast nende lüüasaamist 1949. aasta üldvalimistel pidasid paljud partei liikmed sotsialismi eesmärki aegunuks ja valimisedu takistavaks, mistõttu see 1951. aastal kaotati.[8] Partei muutus mõõdukaks sotsiaaldemokraatlikuks parteiks, mis keskendus reformidele kapitalistlikus raamistikus, säilitades samas sidemed ametiühingutega.[8][20]
1980. aastate lõpuks oli Tööpartei läbi teinud olulisi ideoloogilisi muutusi, mis viisid poliitikani, mis oli sageli vastuolus ametiühinguliikumise eesmärkide ja huvidega.[21] 1980. aastate leiboristide valitsus kaldus järsult sotsiaaldemokraatlikult teelt kõrvale; rea majandusreformidega kaotas valitsus hulga regulatsioone ja toetusi, erastas riigivara ja kehtestas riigiteenustele ettevõtete tavasid.[22]
Erakonna põhiseadus ja programm on säilitanud oma aluspõhimõttena demokraatliku sotsialismi,[23] vaatlejad aga kirjeldavad leiboristide poliitikat kui sotsiaaldemokraatlikku ja praktikas pragmaatilist.[24] Alates 1990. aastatest on leiboristid taas võtnud sihiks kasutada riigi võimu, et püüda saavutada "ausam ja võrdsem ühiskond", mis põhineb segamajandusel, milles osalevad nii riik kui ka eraettevõtlus.[25] Hiljem on erakonda kirjeldatud ka teatud sotsiaalliberaalse poliitika omaksvõtvana.[26][27]
Vastavalt oma kehtivale põhiseadusele aktsepteerib partei demokraatlikke sotsialistlikke põhimõtteid, sealhulgas:[28]
Ajalooliselt tugines erakond stabiilsele sektsioonilisele valijabaasile, mis koosnes linnade töölisklassist, valdavalt lihttöölistest ja ametiühingutegelastest. Alates 1930. aastatest on leiboristid end üha enam positsioneerinud laiapõhjalise erakonnana, reageerides ja kohanedes erinevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele ning muutuvale demograafiale.[29] Alates 1980. aastatest toimus nihe klassiprobleemidelt isikuvabaduste edendamise suunas, eriti ebasoodsas olukorras olevate rühmade, näiteks naiste ja maooride jaoks. Kaasaegse partei tugibaas on noorte, linnas elavate tööliste, riigiteenistujate ja vähemuste (eriti maooride ja pasifika kogukondade) hulgas.[30][31]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.