Uudisintervjuud võib pidada kaasaegse ajakirjanduse võimu ja autonoomia sümboliks[1][2]. See erineb kõnedest, loengutest ja muudest monoloogilistest, aga ka argistest kahe inimese vahel toimuvatest vestlustest ja teist tüüpi meediaintervjuudest peamiselt oma eesmärgi, teemapüstituse, interaktsiooni institutsionaliseeritud vormi ja osalejate selge rollimääratluse poolest.[3][4] Uudisintervjuudest rääkides peetakse eelkõige silmas ringhäälingus eetris olevaid raadio- ja/või teleintervjuusid, kuigi kaasajal kohtab uudisintervjuusid sageli ka teistes kanalites.
Uudisintervjuude puhul saab vastavalt intervjueeritavale eristada nelja alatüüpi [5]:
Ühendusintervjuud (inglise keeles affiliated interview) ehk intervjuud, mille eesmärk on reportaaži tegemine sündmuskohalt või kommentaari andmine mõnele situatsioonile. Enamasti on need intervjuud reporterite, toimetajate või väliskorrespondentidega, kes kommenteerivad mõnd sündmust või olukorda. Ühendusintervjuude puhul on tajutav intervjueerija selge seotus uudist edastava ettevõttega[6].
Kogemusintervjuud (inglise keeles experiential interview) ehk intervjuud nö tavapersoonidega, kes avaldavad mõnel päevakajalisel teemal isiklikku arvamust või on mõne sündmuse esmasteks tunnistajateks, ohvriteks või ellujääjateks. Sageli kasutatakse kogemusintervjuusid õnnetuste, katastroofide jm negatiivsete sündmuste korral, kus pealtnägija ühest küljest kirjeldab reportaaži vormis toimunut, kuid teisalt lisab sellele oma emotsioonid ja tunded, jutustades personaalset lugu[7].
Eksperdiintervjuud (inglise keeles expert interview) on intervjuud eri valdkondade spetsialistidega (näiteks teadlastega), kellel on peamine teadmine ja ekspertiis mingis küsimuses ja konkreetses olukorras on nende kui allikate roll informeerida, selgitada üldsusele tundmatut ja avada olukorra tausta [8][9].
Vastutajaintervjuud (inglise keeles accountability interview). Vastanduvate intervjuude puhul kutsutakse vastaja rolli isik, kes on seotud mõne päevakajalise teemaga ja keda küsitletakse mitte huvist tema isiklike seisukohtade vastu, vaid esindatava institutsiooni tegevuste, seisukohtade, vastutuse ja protsesside mõistmiseks[10][11]. Sageli tuleb sellises intervjuus vastajal mingeid tegevusi või tegemata jätmisi õigustada, vastates keerukatele ja analüüsi eeldavatele küsimustele.