Unipiha mõis (saksa keeles Unnipicht), rajatud XVI sajandi esimesel poolel, oli rüütlimõis (fideikomiss) Nõo kihelkonnas Tartumaal. Mõisakompleksi praegused hooned pärinevad aga XVIII sajandi lõpust / XIX sajandi algusest. Siiani on säilinud peahoone, ait, aednikumaja ja suursugune park, kust võib leida ka groti. Lisaks on säilinud moonakatemaja ja sepikoda ning osaliselt ka karjakastell. Täielikult hävinenud on tööliste elumaja (järel on üks müürinurk).[1]
XVI sajandist kuni võõrandamiseni
Unipiha mõis ehitati XVI sajandi esimesel poolel. 1625. aastal liideti Unipiha mõisa aladega ka Nõo mõis, kuid XVIII sajandi teisel poolel vähendati maid kahel korral. Varaseimate allikate järgi kuulus mõisakompleks XVIII sajandi alguses Velteni perekonnale. Keisrinna Jelizaveta eraldas 1759. aastal mõisa maade küljest viis adramaad, millest moodustati Vana-Nõo (Alt-Nüggen) mõis. Lisaks kinkis ta Unipiha mõisa riiginõunik Johann Daniel von Schumacherile, kelle surma järel päris mõisa tema lesk Anna Dorothea. Tema lastest said valdajad 1765. aastal. 1774. aastal kuulus see Eleonore Dorothea Stupišinale (sündinud von Velten), kes oli abielus kindral Stupišiniga. 1777. aastal müüs ta mõisa 40 000 hõberubla eest kindralporutšik vabahärra Otto Heinrich Igelströmile. Viimane ostis naabermõisa Meeri ning kuni 1856. aastani olid kahel mõisal olnud samad omanikud.
Kindral müüs 1808. aastal mõlemad mõisad oma abikaasale Honoratale (sündinud krahvinna Stempowska). Pärast viimase surma pärisid need tema lapsed vürst Stanisław Lubomirski, krahv Józef Załuski, krahv Karoł Załuski ja vürstinna Franziska Lubomirska. 1824. aastal sõlmitud kokkuleppega sai omanikuks krahv Karoł Załuski, kuid kuna ta osales 1831. aasta Poola ülestõusus, tema valdused konfiskeeriti ning Unipihast ja Meerist said riigimõisad. 1837. aastal müüdi need luuletaja Vassili Žukovskile, kes pantis need juba 1841. aastal riiginõunik ja ordeni kavaler Karl Johann von Seidlitzile. Viimane sai 1844. aastal pärusomanikuks. 1853. aastal pantis ta selle Alexander von Wilckenile, kes ostis mõisa 1856. aastal 75 000 hõberubla eest päriseks. Ta müüs mõisa 1858. aastal 11 000 hõberubla eest õuenõunik meditsiinidoktor Otto Georg von Rückerile.[2][1]
Mõis pärast võõrandamist
1921. aastal Unipiha mõis riigistati ja see jagati asundustaludeks. Mõisa peahoone koos pargiga jäi Rückeri käsutusse, kes olevat suviti just Unipihas elanud. 1939. aastal otsustasid Rückerid aga Saksamaale ümber asuda ning müüsid mööbli ja muu vara oksjonil maha, enamasti kohalikele.[2]
Nõukogude ajal asus Unipiha mõisa peahoones kolhoosi rahvamaja koos kinosaaliga. Hoone ühes osas asusid ka korterid, seda ilmselt juurde ehitatud eeskojaga idatiivas.[2]
1919. aastal omandas mõisakompleksi Eesti Vabariik.
Mõisa peahoone
Hoone on iseloomulik näide vana-balti tüüpi mõisa härrastemajast. See pärineb XIX sajandi algusest. Lihtsa pika kiviehitise tähelepanuväärseimad aspektid on hoone ruumijaotus, ehituskonstruktsioonid, hooneosad ning nende arhitektuurne kooskõla ja vormistus. Tegemist on ühekorruselise majaga, mille tagafassaadil võib näha ka maakivist soklikorrust. Sellel on kõrge poolkelpkatus, originaalis sindelkattega, ning sellel on säilinud täidlane korstnapits. Osaliselt on välja ehitatud ka pööningukorrus, mille mõlemal pool otstes olid olnud kambrid. Idapoolne neist on ka säilinud. Fassaadil hakkavad silma ka suured kuueosalise klaasijaotusega aknaid, mis on rühmitatud 2-3-2. Hoonel on ka suur kelder. Sees on säilinud laudpõrandad, mõned tahveldistega siseuksed ja pööningule viiv puittrepp. Nõukogudeaegse kasutuse tõttu on aga hoone ruumijaotust muudetud ning läänepoolsed ruumid ehitatud kokku kinosaali tarbeks, mistõttu on hoone konstruktsioonid kaotanud stabiilsuse. Samuti on esifassaadil näha hoonega kokku mitte kõlavat eeskoda, kui samal ajal lääneosas asunud tuulekoda on varemetes. Varem olid mõlemal pool esifassaadil eenduvad esikud, algselt laotud tellistest ning mõlemal olid kaetud lamedate viilkatustega. Kunagi hooviküljel paiknenud barokne veranda on aga lammutatud ning ka sellest lõuna poole jäänud pargiterrassid on hävinenud.[2][3][4]
Park
Tegemist on tüüpilise XIX sajandi pargikultuuri näitega, mis kasutab ära maastiku reljeefsust. Pargi rajas Karl Johann von Seidlitz XIX sajandi kolmanda veerandi alguses. Park on suur, segastiilis ja enamjaolt vabaplaneeringuga. Seades sammud mõisa peahoone eest pargi poole, on esmalt näha vaba kaldjoonega tiiki. Tiigi kõrvalt viib läbi pargi kitsas teerada, mis on ääristatud tammealleega. Räägitakse, et pargis oli 3 põhjaveetiiki, mis olid väidetavalt omavahel torustikuga ühenduses. Praegu on teada 2 tiiki, millest üks on juba kirjeldatud tiik Peahoone ees ja teine Groti juures. Kolmanda tiigi asukoht pole teada. Tiikidevaheline ühendussüsteem ei toimi enam, pole ka kindel, kas see eksisteeris, kuid on võimalik, et see siiski on olemas olnud. Puud olid pargis paigutatud rühmiti ning nende vahele oli jäetud roheväljasid. Osaliselt on säilinud ka pargi ümber olnud maakividest laotud aed. Pargi reljeefi on kunstlikult ümber tehtud, näiteks on tekitatud siiani säilinud grott.[3][5]
Peahoone tagune lõunapoolne pargi osa oli kujundatud laskuma terrassidena ning oli kooskõlas barokse palkoniga. Nüüdseks on terrassaed hävinenud.[5][3]
Parki ümbritsevad põllud ja rohemaad. Pargi juurde kuulusid ka parkmetsad. Üks neist Kambja tee äärne iidmännik, kus asus ka Unipiha linnamägi ja Arike tee äärne kaasik Kalmemäega.[5]
Grott
18. sajandi lõpus lisas von Rücker pargikujundusse groti. See ilmestab maastiku reljeefsuse ärakasutamist. Grott on laotud maakividest ning selle ühte külge täiustav hobuserauakujuline tiik. [6]
Ait
Aida hoone on pikk ja hulknurkse põhiplaaniga. Viimase kuju annavad hoonele viietahulised otsafassaadid. Aida müürid on laotud maakividest ja väljastpoolt krohvitud, kooskõlas moodustavad kivikildudega dekoreeritud maakiviseinad ja krohvitud tellispinnad pilastrimotiivi. Hoone aknad on olnud väikesed, enamus on kinni laotud, kuid säilinud on üks aknaava lääneseinas. Aknad olid olnud kuueruudulised. Hoonel on kõrge kelpkatus, mis vormuvad tahkude järgi. Nõukogude ajal on hoone külge ehitatud ülejäänud fassaadiga mitte kokkukõlav silikaattellistest juurdeehitus.[7][3]
Karjakastell
19. sajandi keskpaigas ehitatud tallihoonest on nüüdseks säilinud vaid maakivimüürid. Tähendusrikas on, et hoone seinad olid laotud maakivist ning sarnaselt aidaga olid ka selle seinad pikitud kivilidudega, andes edasi samuti pilastrimotiivi. Räästa all oli krohvitud horisontaalvöönd. Talliväravad ja aknad olid tellisilustustega kaaravad. Uksed olid kaetud lamedate kaartega, laiemad uksed madalamate ja kitsamad uksed kõrgematega. Uste vahele olid paigutatud ühe või kahe kaupa aknad.[8][3]
Moonakatemaja
Hoone pärineb 19. sajandist ning on siiani säilinud. Kahekorruselisel osaliselt kellerdatud hoonel on krohvimata punastest tellistest seinad, poolkelpkatus ning püstlaudadest otsaviilud ja profileeritud sarikaotsad. Algselt oli hoone olnud ühekorruseline. Fassaadil on näha vähe aknaid. Need mis on, on väikesed ja kuueruudulised.[3][9]
Muud
Sepikoda ja aednikumaja on ümber ehitatud elumajadeks.[viide?]
Kuulduste järgi olevat luuletaja Friedrich Kuhlbarsi isa Jakob olnud Unipiha mõisas aednik, aidamees ja hiljem valitseja, seda ka ajal, kui poeg juba sündinud oli.[2]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
