Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, üks dramaatika žanre (teised on komöödia ja draama).
 |
See artikkel räägib kurbmängust; ploomisordi kohta vaata artiklit Tragöödia (ploom). |
Tragöödia mõiste võeti kasutusele kõigepealt Vana-Kreekas, sõna tähendab kreeka keeles sokulaulu (tragos – 'sokk' ja ode – 'laul') ja seetõttu on oletatud, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mõnelt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (rahvaetümoloogia).
Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumala Dionysose auks. Tragöödiaetendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.
Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisati teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa.
Roomas piirdusid teatrietendused näitekirjanike püüetest hoolimata peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkasid mõned kirjanikud kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.
1635. aastal loodi Prantsuse Akadeemia eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Akadeemikud sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigi huvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn kõrges žanris, tragöödias.
Ei peetud lubatavaks vähimatki kõrvalekaldumist "kolme ühtsuse" nõudest:
- Tegevuskoha ühtsus – tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teise, mis leidis aset Shakespeare'i draamades, oli klassitsistlikus tragöödias lubamatu.
- Ajaühtsus – kogu tragöödia sündmustik pidi mahtuma ööpäeva või, veel parem, võtma sama palju aega kui näidend ise.
- Tegevusliini ühtsus – kõrvalliinide vältimine tegevuses pidi suurendama näidendi tõepärasust.
Tragöödia võis olla ainult värssteos, vaatusi pidi olema 5. Valitseva värsivormina kujunes välja aleksandriin, mille riimipaare draamas nimetati "heroilisteks kupleedeks". Tragöödialaval ei olnud lubatud "madalad" seigad, füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa edasi anda lihtlabane kodanlane või plebei.
Klassitsistlik maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikkust. "Kolme ühtsuse" reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
Kuna kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse, kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused, mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlikus teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.
Klassikaline eesti tragöödia on August Kitzbergi "Libahunt". Näidendi alguses visandab autor tegevuspaiga miljöö: must ja nõgine rehetare, hiline talveõhtu, õues torm ja huntide ulgumine. Talupere on otsekui tardunud halvaendelisse ootusse: midagi tavatut on sündimas.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
