Teise laine feminism

Teise laine feminism (second-wave feminism) on peamiselt 1960–1970 aastatel toimunud feministlik liikumine, mil feministid jaotusid vastavalt oma poliitilistele vaadetele.

USAs sai feminism uut hoogu sisse 1960. aastate teisel poolel, mil Women's Liberation Movement leidis oma alguse tsiviilõigustest, Vietnami sõja vastasusest ja üliõpilaste liikumisest 1960. aastatel. Osa feministe, näiteks Betty Friedan, kogesid edutut võitlust võrdse palga eest ja soolise diskrimineerimise eest ning teisalt kogeti (Anne Koedt, 1968), et naisliikumise naised leidsid end igal pool ja igal tasemel mängimas teisejärgulist rolli ning kui algul arvati tegu olevat personaalsete probleemidega, siis tasapisi hakkas selgus, et probleemid on hoopiski sotsiaalset ja poliitilist laadi. Kate Millett leidis, et 1920. aastal alanud vasturünnakuga ajutiselt peatatud feminism elustub jälle ja see võib nüüd lõpuks täita oma eesmärgi – vabastada pool rassi oma igipõlisest allumusest. Miss America iludusvõistlusega seoses kirjutas Robin Morgan, et naise roll on olla sunnitud mängima apoliitilist, solvumatut, passiivset, delikaatset (kuid orjatööst rõõmsat) "asja".

Inglismaal kujunesid sündmused teise lainega seoses veidi teisiti. 1960. aastatel moodustus Equal Rights grupp, kes võitles töö võrdse tasustamise eest, radikaalne ja poliitiliselt vasakpoolne British Women's Liberation Movement moodustus marksistlik-sotsialistlikust suunast, erinevalt USA-s domineerivast liberaal- ja radikaalfeminismist. Vaatamata erinevustele kõlas 1970. aastal korraldatud "Women's Liberationi" konverentsil üleskutse, et "me tunneme, et meil on ühine eesmärk ja me oleme ühinenud, meil peaks olema üks feminism" ning sellel konverentsil formuleeriti neli põhilist nõuet:

• võrdne palk,
• võrdne haridus ja võimalused,
• 24-tunnine lastehoid ning
• vabadus kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ja teha aborti (nõudmisel).

Kuid põhjusi ja erinevusi feministliku liikumise jagunemiseks oli palju. Kui USA-s rõhutati, et mustadel lasub kahekordne rõhutuse koorem – rassiline ja sooline, siis Britannias kujunes kõige põhjapanevamaks jagunemine pigem klassi, kui rassi alusel. USA-s astusid ühelt poolt üles oma nõudmistega radikaalfeministidest eraldunud lesbid ja vastukaaluks ka heteroseksualistid ning teiselt poolt liberaalfeministid seadsid esikohale pere- ja seksuaalpoliitika. Britannias aga toimus feministide jagunemine pigem sotsialistide ja psühhoanalüütiliseks feminismiks. Lisaks tekkisid ka materialismi feministid, kes osutasid sotsiaalsetele ja majanduslikele juurtele kui naise rõhumise põhjustele. Prantsuse feminism toetus samuti rohkem psühhoanalüüsile ja õõnestas feminismi ühtsust poliitilise võitlusega, milles sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid peaksid olema jagatud vastavalt sotsiaalsele identiteedile. Seega, vaatamata üleskutsetele "õeskonna" ühtsuseks, on teoreetilised erinevused ja poliitilised kõrvalekaldumised kogu aeg silmatorkavad.

Teise laine feministe

• Bella Abzug
• Gloria E. Anzaldúa
• Ti-Grace Atkinson
• Simone de Beauvoir
• Lorraine Bethel
• Susan Brownmiller
• Charlotte Bunch
• Thérèse Casgrain
• Nikki Craft
• Mary Daly
• Angela Davis
• Heather Dean
• Carol Downer
• Andrea Dworkin
• Susan Faludi
• Melissa Farley
• Shulamith Firestone
• Jo Freeman
• Marilyn French
• Betty Friedan
• Carol Gilligan
• Germaine Greer
• Carol Hanisch
• Donna Haraway
• Nancy Hartsock
• Dorothy Hewett
• bell hooks
• Sheila Jeffreys
• Bonnie Kreps
• Peggy Kornegger
• Jacqueline Livingston
• Catharine MacKinnon
• Kate Millett
• Cherrie Moraga
• Robin Morgan
• Ann Oakley
• Bernice Johnson Reagon
• Erin Pizzey
• Janice Raymond
• Sheila Rowbotham
• Joanna Russ
• Diana E. H. Russell
• Kathie Sarachild
• Alice Schwarzer
• Lynne Segal
• Kato Shidzue (Jaapan)
• Ann Simonton
• Gloria Steinem
• Michele Wallace
• Betsy Warrior
• Hilary Wainwright

Vaata ka

• Esimese laine feminism
• Kolmanda laine feminism