From Wikipedia, the free encyclopedia
Teine Hiina-Jaapani sõda (nõukogude ajalookirjutuses Hiina rahvavabastussõda) toimus aastatel 1937–1945 Hiina ja Jaapani vahel. Alates 1939. aastast loetakse seda osaks Teisest maailmasõjast.
Sõda lõppes Jaapani alistumisega 1945. aastal.
Hiina–Jaapani sõja peamiseks põhjuseks võib pidada 20. sajandil Jaapani ühiskonnas toimunud kiiret arengut. Ühiskondliku struktuuri muutumine, majanduse elavnemine ja tööstuse kiire kasv, rahvastiku enneolematu juurdekasv ning poliitiliste struktuuride jäikus ja neis lokkav korruptsioon pakkusid soodsa pinna armee mõjuvõimu tugevnemisele ja soodustasid ekspansionistlike meeleolude levikut ohvitserkonna hulgas.
Oluline oli ka hirm Nõukogude Liidu mõjuvõimu tugevnemise ees piirkonnas, mis tõi kaasa ideed puhvertsooni loomisest Kirde-Hiinasse. Selle teostamiseks korraldasid Jaapani keiserliku armee noored ohvitserid oma algatusel juba 1931 niinimetatud Mukdeni vahejuhtumi ja seda ettekäändeks tuues korraldasid 1932. aastal Mandžuuria okupeerimise, moodustades seal Mandžukuo marionettriigi.
Hiina-suunalise ekspansiooni idee populaarsust suurendas Hiina Vabariigi enda sisemine nõrkus. Alates vabariigi väljakuulutamisest 1912. aastal oli Hiina olnud pidevate kodusõdade ja sisetülide tandriks. 1930. aastateks olid paljud Hiina piirkonnad mitte keskvalitsuse, vaid kohalike sõjapealike kontrolli all. Keskvalitsus ise oli sisuliselt sõjas Hiina Kommunistliku Parteiga.
Veel ühe sõja puhkemiseks vajaliku eeltingimuse lõi 26. veebruari riigipöördekatse läbikukkumine Jaapanis 1936. aastal, mis vähendas keiserlikus armees ainult Kirde-Hiina alade säilitamisele keskendunud Kōdōha fraktsiooni mõjujõudu. Sõjaväes muutus nüüd domineerivaks Toseiha fraktsioon, mis pidas oluliseks Jaapani mõjuvõimu laiendamist ka väljapoole juba Jaapanile kuuluvaid alasid, st Koread ja Mandžuuriat.
Sõja ametlikuks alguseks peab enamus ajaloolasi 7. juulil 1937 aset leidnud vahejuhtumit Marco Polo sillal, kus info puudulikust liikumisest tekkinud eksituse tõttu puhkes tulevahetus Hiina 29. armee ja Jaapani Hiina garnisoni armee vahel.
Kuigi vahejuhtum lõppes 9. juulil sõlmitud vaherahuga, jäi ebakindlus ja pinged kahe vaenupoole vahel püsima. Need lahvatasid täiemahuliseks konfliktiks sama aasta 25. juulil Hebei provintsis Langfangi linna juures puhkenud lahingus, kus vastamisi olid samad kaks armeed.
27. juulil 1937 sanktsioneeris Jaapani peaminister Fumimaro Konoe parlamendi heakskiidul sõjalise jõu kasutamise Hiina vastu.
28. juuliks 1937 tõrjus Jaapani Hiina garnisoni armee hiinlaste üksused Yungdingi jõe taha, saavutades kontrolli sõja esimese kokkupõrke keskmes olnud Wanpingi linna ja Marco Polo silla üle. Samal päeval alustati rünnakut Pekingile ja pommitati lisaks veel Nanyuani ja Beiyuani linnu.
30. juulil vallutasid jaapanlased Tianjini ja 8. augustil langes Peking. Kokku tuntakse neid juuli lõpust augusti alguseni kestnud jaapanlaste jaoks võidukaid lahinguid Pekingi-Tianjini lahinguna.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Mai 2021) |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Teine Hiina-Jaapani sõda |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
