From Wikipedia, the free encyclopedia
Tarkvara installimine (sh ka ohjurite, lisandprogrammide installimine) (ebatäpselt ka paigaldamine) on protsess, mille käigus arvutiprogramm pannakse kasutaja arvutisse nii, et seda oleks võimalik hiljem käivitada.
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
See artikkel vajab toimetamist. (November 2011) |
Installitakse erilise programmiga Package management system, mis esineb vastavas operatsioonisüsteemis (näiteks RedHat Package Manager ja APT Linuxis või Windows Installer Microsoft Windowsis) või käib installer vastava tarkvara koosseisu. GNU OS-ides on väga levinud GNU toolchaini süsteem ja selle analoogid, et kompileerida ja käivitada tarkvara vahetult enne installimist.
Suurem osa programme toimetatakse müügile või levitatakse pakitult (vt Arhiveerimine) – pakkfailina. Normaalse töö jaoks on vaja pakkfail(id) lahti pakkida ning vajalikud andmed õigesti arvutisse paigutada, arvestades arvutite iseärasusi ja kasutajasätete erinevusi. Installimise käigus täidetakse mitmesugused testid, millega kontrollitakse vastavust esitatud nõuetele ning arvuti konfigureerub (sätestub) selliste failide ja andmete hoidmiseks, mida on vaja programmi korrektseks tööks. Reeglipäraselt sisaldab install viiteid kõigile programmi jaoks vajaminevatele failidele, mis asuvad vastavates kohtades failisüsteemis, aga ka modifikatsiooni ja konfiguratsioonifailide loomet. Pakettide haldajad kontrollivad sõltuvust, kontrollides vastavalt kas osa, mis läheb vaja programmi töö jaoks, on süsteemis juba olemas ning õnnestunud installatsiooni korral registreerides uue paketi saadavate seas. Kuna selline protsess on väga erinev iga programmi ja arvuti jaoks, siis paljud programmid (ka operatsioonisüsteemid) lähevad müügile koos universaalse või spetsiaalse installeriga (installer) – programmiga, mis automatiseerib suurema osa tööst, mis tehakse programmi edukaks installimiseks. Osa programme on kirjutatud sellisel kujul, et installuvad arvutisse kõigest failide kopeerimise teel vastavasse kohta, mille juures installatsiooni kui sellist ei toimu. Sellised programmid ei vaja installimist. Selline kuju on eriti levinud Mac OS X, DOS ja Microsoft Windowsile kirjutatud programmide seas. Leidub ka operatsioonisüsteeme, mis ei nõua eelnevat installimist ning tänu sellele on neid võimalik käitada otse andmekandjalt (CD või DVD), mõjutamata teisi operatsioonisüsteeme, mis on varem kasutaja arvutisse installitud. Selliste operatsioonisüsteemide heaks näiteks on Knoppix või Mac OS 1-9. Samasugune termin on kasutusel ka lisandprogrammide, draiverite ja programmifailide juures, mis iseenesest ei ole programmid. Tavaliste toimingute käigus, mis tehakse vastava tarkvara installimiseks, luuakse või muudetakse:
Installiprogramm ehk installer (inglise keeles installer) on programm, mis paigaldab tarkvara arvutisse. Mõni installer on spetsiaalselt tehtud selleks, et installida selles sisaldavaid faile, mõni on aga universaalne ja töötavad lugedes tarkvarakomplekti sisu, mis neil tuleb installida. Erinevused pakettide juhtiva süsteemi ja installeri vahel on järgmised:
Paketihaldur (Package Management System) | Installer |
---|---|
Tavaliselt operatsioonisüsteemi osa | Iga toode lastakse välja oma installeriga |
Kasutab üht andmebaasi installimiseks | Esitab iseenda paigaldamist |
Võib juhtida ja kontrollida kõiki pakette süsteemis | Töötab ainult seotud tootega |
Üks tootja | Mitu tootjat |
Paketil üks formaat | Palju installeri formaate |
Kõige populaarsem formaat Windows NT tootepere jaoks on installipakett MSI, mis paigaldub Windows Installeri abil. Firmad, mis toodavad vahendeid installerite valmistamiseks: InstallShield (InstallShield Wizard), Macrovision (InstallAnywhere), Wise solutions, Inc., SetupBuilder. Suurem osa nendest võivad toota peale MSI pakettide ka enda omi. Tasuta alternatiivid on seejuures NSIS, Clickteam Install Creator, Inno Setup, Install Simple, aga ka instrumentaalsed vahendid Microsoftilt (WiX).
Suurem osa operatsioonisüsteemide distributsioone GNU, Linux ja BSD baasil omab sisseehitatud pakette juhtivat süsteemi, mille abil võib installida nii hädavajalikke operatsioonisüsteemikomponente kui ka välist tarkvara, isegi kui see sisaldab installerit, mis muidu ei peaks arvestama sellise juhuga.
Ka Mac OS X kasutab pakette juhtivat süsteemi. Osa kommertsrakendusi Mac OS X-i jaoks kasutab eraldi installerit, näiteks Installer VISE-i või Stuffit InstallerMakerit. Rakendused, mis ei vaja süsteemi lisakomponentide installimist, võivad olla kergelt paigaldatava arvutisse lihtsalt kopeerimise teel, tõstes üle rakenduse failid vajalikku kohta kõvaketal. Mac OS X sisaldab ka eraldiseisvat rakendust programmide uuendamiseks Software Update (mis on tuntud ka kestkäsu softwareupdate'i all), aga see toetab ainult Apple'i poolt toodetut tarkvara.
Mõningad arhivaatorid võimaldavad luua installereid. Mõningad operatsioonilised keskkonnad – näiteks Windows NT (vaikimisi) ja Xfce 4 (kasutaja soovil), sisaldavad kindla programmi automaatse käivitamise funktsiooni, mis asub andmekandjal, ning käivitub, kui kasutaja sisestab selle lugemisseadmesse.
Tavaliselt sõltub tarkvara installimine sellest, missugusesse operatsioonisüsteemi see paigaldatakse. Üldiselt, kui ei teki mingeid veateateid, näeb installimine välja järgmiselt.[4]
Paljud tarkvaralised programmid, mängud ja muud komponendid omavad AutoPlay võimalust, mis automaatselt käivitab setup akna vastava programmi jaoks, mil CD sisestatakse arvutisse. Kui programm, mäng või muu komponent võimaldab sellist funktsiooni, siis viiakse installimine lõpuni vastavas aknas, mis tekkis ketta sisestamisel. Kui installitakse programm, mäng või muu komponent, mis ei oma eelnevalt kirjeldatud võimalust, või installitakse flopikettalt, siis näeb installimise protsess välja umbes nii:
Alternatiivne meetod installatsiooni käivitamiseks Microsoft Windowsis on järgmine:
Kasutajad, kes installivad programmi Microsoft DOS-is, peavad omama mingisugust arusaama MS-DOS-i käskudest. Üldises mõttes käib see nii:
Kui installitakse tarkvarapakette, mis polnud algselt porditud FreeBSD-le, võib tekkida olukord, kui on vaja muuta programmi lähtekoodi, et see töötaks korralikult.
BSD-l on kaks võimalikku installimistehnoloogiat, millest mõlemal on oma plussid ja mille kasutamine sõltub kasutaja valikust:
Mõningate arvutiprogrammide ja programmipakettide kasutamiseks (eriti nende, mille kasutamise eest tuleb maksta) on vajalik tarkvara eelnev aktiveerimine ning vahel ka kasutajaks registreerumine. Sageli on seda võimalik teha programmi arvutisse paigaldamise käigus. Sel juhul võib installiprogramm eraldi aknas küsida toote aktiveerimiskoodi või mingeid muid toote õigsust tõendavaid andmeid. Aktiveerimisprotsess kaitseb nii kasutajat, tootjat, kui tarkvara arendajaid kindlustades arvutisse paigaldatud programmide õigsuse ja vastavuse kasutajaga sõlmitud või sõlmitavale litsentsilepingule. Aktiveerimine piirab programmide illegaalset kasutamist võimaldades programmi aktiveerimist üksnes etteantud arvul arvutites vastavalt litsentsilepingule (Software License Agreement).
Aktiveerimine toimub tavaliselt automaatselt paigaldusprotsessi käigus või esmakäivitamisel Interneti teel. Mõnedel juhtudel (nt operatsioonisüsteemi Windows XP puhul) on aktiveerimine Interneti-ühenduse puudumisel võimalik ka telefoni teel. Paljud programmid võimaldavad aktiveerimist etteantud perioodi (enamasti kuni 30 päeva) jooksul. Vastava ajalise perioodi möödudes töötab programm edasi üksnes aktiveerituna.
Mõne programmi kasutamiseks on vaja registreeruda selle kasutajaks. Üldjuhul tekib see võimalus programmi esmakäivitamisel. Registreerimine aitab kasutajal vältida tema kasutuses oleva tarkvara volitamata kasutamist teiste isikute poolt ja võimaldab edaspidi saada uuendusi, reklaami ja eripakkumisi tarkvaralitsentsi müüjalt või tootearendajalt.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.