Tanki kaitsesüsteemid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tanki kaitsesüsteemideks nimetatakse kõiki süsteeme, mis on mõeldud tanki ja selle meeskonna kaitseks.
Üldiselt võib kaitsesüsteemid jagada kaheks: passiiv- ja aktiivkaitse. Passiivkaitse all mõeldakse enamasti tanki soomust, mis summutab või suunab vastase tule eemale. Aktiivkaitse see-eest ennetab ohu jõudmist tankini. Aktiivkaitse saab omakorda jaotada kolmeks: füüsilised, elektroonilised ja nende kombinatsioonid. Füüsilised aktiivkaitsed mõjutavad otseselt ohuallikat hävitades või kallutades selle trajektoori. Elektroonilised aktiivkaitsesüsteemid häirivad vastaste raketijuhtimis-, jälgimis- või tuvastusseadmeid.
Lahingutankid on tänapäeval põhilised raskesoomustatud sõidukid, mis moodustavad maaväe suurima löögijõu ning peavad vastu pidama tankitõrje rakettidele, kineetilistele soomust läbistavatele penetraatoritele, kaudtulele ning massihävitusrelvadele.[1] Esialgsed tanki kaitsesüsteemid olid suhteliselt primitiivsed, kuid uute ohtude ilmnemisel, arenesid kaitsesüsteemid nende tõrjumiseks kaasa. Tänapäevased tanki kaitsesüsteemid on disainitud nii, et iga komponent toetaks teisi, oleks modulaarne ja kergesti vahetatav.