Tallinna toomkirik
kirik Tallinnas From Wikipedia, the free encyclopedia
Tallinna toomkirik on kirik Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus.
| Tallinna toomkirik | |
|---|---|
 | |
| Riik | Eesti |
| Asukoht | Toom-Kooli 6, Tallinn |
| Ehituse algus | 1230. aastad |
| Ehituse lõpp | 1240 |
| Esmamainimine | 1219 |
| Koordinaadid | 59° 26′ 13,4″ N, 24° 44′ 20,7″ E |
 | |
Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühitsetud neitsi Maarjale, nagu ka Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud Vana-Liivimaa[1] territoorium. Toomkirikut on esmamainitud 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid.
Toomkiriku juures tegutses Tallinna piiskopkonna Tallinna toomkapiitel, mis juhtis ja korraldas piiskopkonna kirikuelu. Üks toomkapiitli liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ja juhatama toomkirikute juures töötavaid koole. 13. sajandil olid toomskolastikud ka sageli ainsad õpetajad, hiljem aga olid nad peamiselt vaimuliku elukutseks valmistuvate kooli vanemate õpilaste – toomskolaaride – õpetajad. Õpetajaamet eraldus Eesti toomkoolides vaimulikukutsest arvatavasti 14. sajandil. Kuni 16. sajandini, s.o Liivi sõjani, oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Katoliiklikud toomkoolid säilisid Tallinnas ja Tartus 16. sajandi teisel veerandini. Toompeal tegutses vaheaegadega tõenäoliselt 13. sajandist kuni 1939. aastani Tallinna Toomkool.
Rootsi ajal allutati Toomkirik, mitte 1629. aastal asutatud Tallinna linnakonsistooriumile ja selle superintendendile, vaid 1638. aastal asutatud Eestimaa konsistooriumile ja Eestimaa piiskopile[2].
18.,[3] 19. sajand ja 20. sajandi alguses nimetati kirikut saksakeelses kirjanduses Tallinna rüütelkonna- ja toomkirikuks (saksa Ritter- und Domkirche in Reval).[4]
Eesti iseseisvumise eel asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning sisse seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi amet. Esimeseks EELK piiskopiks nimetati Jakob Kukk. Kuna piiskopi kui kirikupea ametist tulenes otseselt toomkoguduse ülemõpetaja ametikoht, siis vastavalt ajaloolistele traditsioonidele sai Jakob Kukest ka EELK Piiskopliku Toomkoguduse ülemõpetaja. Eesti riik tunnistas toomkiriku enda omandiks ning andis EELK piiskopile kasutamiseks. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse taasasutamine toimus 1927. aasta kevadel, mil kogudus registreeriti usuühinguna.
Toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Aastatel 1430–1460 ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks.[5] Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684. aasta Toompea tulekahjus. Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver (asus katusel) hävis ning aastatel 1778–1779 ehitati uus suur torn ja barokkstiilis tornikiiver. Uue torni kõrgus on 69 meetrit.
2. novembril 1926 otsustas Riigikohus, et kuna Eestimaa rüütelkonna õigused on Eesti riigile üle läinud, siis tuleb ka toomkirikut vaadelda kui riigi omandust. Tallinna toomkiriku saksa koguduse esindajad aga kohale ei ilmunud ja keeldusid kiriku võtit välja andmast. Seejärel andis sõja- ja siseminister kindral Jaan Soots politseile käsu kiriku uksed lukkseppade abiga lahti murda, mis 1927. aasta 19. veebruari varahommikul ka tehti. Kirikupäev andis sakslastele loa samuti toomkirikut jumalateenistusteks kasutada, kuid viimased eelistasid siiski ümber kolida Niguliste kirikusse. 3. aprillil pidas piiskop Jakob Kukk toomkirikus avajumalateenistuse, kusjuures Tallinna toomkiriku eesti kogudus oli veel asutamata.
1927. aastal otsustas konsistoorium teha toomkirikust "ühe korraliku kiriku". Muu hulgas võeti maha kirikus olnud Eestimaa rüütelkonna liikmete vapid. Sel puhul kirjutati ajalehes Vaba Maa: "Meie arvates oleks haridusministeeriumil tulnud ikkagi viibimata lõpetada konsistooriumi poolt ette võetud "remont" toomkirikus, mis täiesti seadusevastaselt alati. Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna."[6]
2023. aastal valiti Tallinna toomkiriku 2022. aastal remonditud tornikiiver rahvusvahelise katuseala föderatsiooni (IFD) üle aasta toimuval konkursil IFD Award maailma parimaks metallkatuseks.[7]
Altar ja kantsel
Kiriku altari valmistasid Nicodemus Tessin noorem ja Christian Ackermann 1696. aastal, altarimaali "Kristus ristil" Eduard von Gebhardt 1866. aastal. Barokkstiilis kiriku kantsli tegi Christian Ackermann 1686. aastal.
Orel
Ainulaadse oreli ehitas 1878. aastal tuntud saksa orelimeister Friedrich Ladegast. Algselt kolme manuaali ja 49 registriga orelit laiendati 1913. aastal Wilhelm Saueri firmas Frankfurdis Saksamaal. Sellel oli nüüd 71 registrit ligi 4500 vilega, algsest säilitati 27 registrit.
1998. aastal remonditi orelit põhjalikult. Selleks loodi 1995. aastal Tallinna toomkiriku Oreli Fond. Restaureerimise käigus uuendati aastakümnetega kulunud pneumaatiline mängumehhanism, valmistati üks uus register ja intoneeriti ümber kümmekond. Tööde teostajaks oli Saksa restaureerimisfirma Christian Scheffler Sieversdorfist Saksamaal.
Kellad
Toomkirikul on 2 suurt kella, Maarjakell ja Salvator 1685. aastast, ja 2 väikest kirikukella 1792. aastast.
Püha Jüri kabel
Edelakabel
Vappepitaafid
Toomkiriku puidust mälestustahvlite ehk vappepitaafide kogu pärineb hoone põlemisele 6. juunil 1684 järgnenud ajast. Enamus suuri epitaafe pärineb 17. sajandi lõpust ja 18. sajandist. Seoses 1772. aastal kehtima hakanud kirikutesse matmise keeluga puidust matusetähiste toomkirikusse paigutamise komme soikus. 19. sajandi keskpaigast kuni esimese maailmasõjani riputati toomkiriku seintele puidust mälestustahvleid-kenotaafe Eestimaa rüütelkonna peameestele ja muidu ühiskondlikus elus silma paistnud isikutele, kes ei ole enam maetud kirikusse, vaid perekonnakalmistuile.[8] Toomkirikus on 109 vappepitaafi: mh Eestimaa rüütelkonna peamehele (1671–1676) ja hilisemale Eestimaa maanõunikule Berend Johann von Uexküllile, Eestimaa maanõunik Adam Johann von Uexküllile (1667–1729)[9], Eestimaa provintsiaalpoliitik ja Eestimaa maanõunik Robert von Tollile[10], Rootsi leitnant Gerhart Johann von Vietinghoffile (1647–1693)[11] jt.
Aastatel 1927–1928 eemaldati seoses katedraali siseremondiga toomkiriku seintelt ajutiselt kõik mälestustahvlid. 1960. aastatel toimunud remondiga seoses eemaldati epitaafid uuesti, misjärel suurem osa kogust ladustati ebaprofessionaalselt aastakümneteks kiriku pikihoonesse ja kabelitesse, kus paljud epitaafid said kannatada. 1993. aastal sai alguse töö epitaafide konserveerimiseks. Konserveerimistöökoja juhataja Ene Trompi ja tema abiliste käe all toimunud konserveerimistööde eesmärgiks oli vappepitaafide algse väljanägemise säilitamine. See hõlmas kõigi hilisemate ülemaalingute eemaldamist, originaalpolükroomia ja krundi puhastamist ja kinnitamist ning puitkonstruktsioonide tugevdamist. Kaotsi läinud puitdetaile konserveerimise käigus ei asendatud ja midagi üle ei värvitud. 2013. aasta seisuga on kõik säilinud vappepitaafid konserveeritud ja uuesti seintele riputatud.[8]
Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend
-1.jpg)
Tallinna Toomkirikus on ka marmorist epitaafid[12] Borodino lahingus langenute nimedega: Woldemar von Maydell, Leonhardt von Richter, Casimir Baron Meyendorff, Alexander Baron Rosen, Georg Baron Meyendorff, Andreas Baron Rosen, Joseph Graf Mellin, Carl Baron Rosen, Carl von Müller, Carl Baron Rosen, Georg von Nasacken, Friedrich Baron Rosen, Reinhold von Nasacken, Gregorie Baron Rosen, Alexander Graf Osterman Tolstoy, Michael Baron Rosen, Carl Baron von der Pahlen, Otto Baron Rosen, Iwan Graf von der Pahlen, Otto Baron Rosen, Paul Graf von der Pahlen, Robert Baron Rosen, Peter Graf von der Pahlen, Robert Baron Rosen, Robert von der Pahlen, Woldemar Baron Rosen, Woldemar von Pattkull, Woldemar Baron Rosen, Otto von Payküll, Otto von Rosenbach, Carl Pilar von Pilchau, Gustav von Rosenbach, Georg Pilar von Pilchau, Adam von Ruckteschild, Gustav Pilar von Pilchau, Alexander Baron Salza, Carl von Pistohlkors, Carl Baron Salza, Adolf von Proebsting, Georg Baron Salza, Friedrich von Proebsting, Herrmann Baron Salza, Thomas von Ramm, Peter Baron Salza, Constantin Graf Rehbinder, Alexander von Scharenberg, Arend von Rehbinder, Eduard von Scharenberg, Jacob von Rehbinder, Carl von Schilling, Gustav von Rennenkampf, Gustav von Schilling, Paul von Rennenkampf, Jacob von Schilling, Woldemar von Renteln, Otto von Schulmann, Burchardt von Richter, Gustav von Smilten, Eestimaa Rüütelkonna 1812. aasta Isamaasõjas osalenud[13] liikmetele[14]: 2. epitaafi[15] vasakus veerus: Bey Waesma den 16ten August 1812. Alexander von Knorring. Leutenant und Ritter des goldenen Säbels. Bey Borodino d: 25sten u 26sten Aug:1812. Johann[16] von Buxhöfden. Obrister un Ritter der Orden des St: Georg 4ter Classe und des Köninglich - Preussischen Pour-le-Mérite. Michael von Derfgelden. Obrister und Ritter der Orden des St: Wladimir 3ter, des St: Annen 2ter Classe und des goldenen Degens. Anton von Mohrenschildt, Lieutenant[17]. Robert Baron Taube. Obrister und Ritter der Orden des St: Georg und St: Wladimir 4ter Classe. Wilhelm von Wogdt. Lieutenant und Ritter des St: Wladimir 4ter Classe und des goldenen Degens. Friedrich von Wrangell. Staabs-Capitaine und Ritter der Orden des St: Georg und St: Wladimir 4ter Classe und des goldenen Degens. Bey Tarutino den 6ten October 1812. Carl von Baggehufwudt. Général-Lieutenant. Corps-Comandeur und verschiedener hoher Orden Ritter ja paremas veerus: Bey Krasnoe den 5ten October 1812. Carl von Trithoff. Staabs-Capitaine Bey Lützen den 20ten April 1813. George von Helmersen. Staabs-Capitaine bey der Artillerie. Gustav von Rosenthal. Lieutenant und verschiedener Orden Ritter Otto von Wartmann. Major und Ritter der Orden des St: Annen 2ter, des St: Wladimir 4ter Classe, des goldenen Degens und des Köninglichen Preussischen Pour-le-Mérite. Iwann Baron Wrede. St: Capitaine bey der Artillerie und Ritter der Orden des St: Annen 2ter, St: Wladimir 4ter Classe und des goldenen Degens. Bey Bautzen[18] den 8ten May 1813[19]. Alexander von Zurmühlen Cornet. Carl von Helffreich. Lieut.u. Ritter Bey Goerden den 4ten September 1813. Gustav von Aderkas. Fähnrich und Ritter des St: Annen Degens, mis algselt asusid Eestimaa rüütelkonna hoone Rüütlisaali seinal.
Toomkirikut ja selle kogudust on läbi ajaloo seostatud eelkõige saksa kogudusega, kuna toomkogudusse kuulusid põhiliselt Eestimaa rüütelkonna liikmed. Ametlikult asutati eestikeelne toomkogudus Rootsi ajal, 1636. aastal.
1684. aasta Toompea tulekahju järel toimusid Tallinna toomkiriku eesti, rootsi ja saksa koguduse jumalateenistused Tõnismäe Kaarli kirikus, rootsi ja eesti kogudus hakkaski käima Kaarli kirikus ja pärast toomkiriku taastamist jäigi eesti kogudus Tallinna Kaarli kirikusse[20].
Tallinna superintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetaja.
Kirikut kasutas 1927. aastani Tallinna Toompea saksa kogudus ja Rootsi ajast kuni 1710. aastani ka Tallinna toomkiriku rootsi kogudus. Kiriku juures on tegutsenud ka soome toomkogudus.[21]
1927. aastast võeti kirik seniselt Tallinna toomkiriku saksa koguduselt ära ja asutati uus, Eesti evangeeliumi luteri usu Toomkogudus, hilisem EELK Piiskoplik Toomkogudus. Senised saksa koguduse liikmed astusid Oleviste ja Niguliste kogudusse. Kiriku uksed avati muukrauaga ja kirik anti Toompea lossi komandandi major Konstantin Kanepi järelevalve alla.[22] 3. aprillil 1927 pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kirikus esimese eestikeelse jumalateenistuse.[23]
Pärast Niguliste kiriku põlemist 1944. aastal liideti Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega[24].
Tallinna toomkirik oli Eestimaa rüütelkonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik.
| Maetu | Info | Hauatähise autor | Valmimisaasta |
|---|---|---|---|
| Arnoldus (suri 1301) | preester | ||
| Sander de Pal (surnud 1344) | kanoonik | ||
| Woldemarus Sorsever | tundmatu Tallinna kiviraidur | 14. sajand | |
| Johannes Rekeling (suri 1401) | Tallinna piiskop 1390–1403 | ||
| Simon von der Borch | Tallinna piiskop 1477–1492 | ||
| Nicolaus Roddendorp | Tallinna piiskop 1492–1509 | ||
| Margareta Eriksdotter (1497–1536) | Gustav I õde, Hoya krahvi Johanni abikaasa | ||
| J. Taube | u. 1562 | ||
| Pontus De la Gardie (1520–1585) | Rootsi väejuht, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[25] | Arent Passer | 1589–1595 |
| Sofia Gyllenhielm (1559–1583) | Johan III tütar, Pontus De la Gardie abikaasa, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[25] | Arent Passer | 1589–1595 |
| Olof Ryning (surnud 1589) | Rootsi õuemarssal, Eestimaa asehaldur, Tyresö isand | Hans von Aken | 1594 |
| Caspar von Tiesenhausen[26] | Kiiu mõisnik, Haapsalu asehaldur | Arent Passer | 1599 |
| Märta Oxenstierna | Caspar von Tiesenhauseni abikaasa | Arent Passer | 1599 |
| Otto von Uexküll (surnud 1601) | Rootsi feldmarssal | Arent Passer | u. 1601 |
| Karl Henriksson Horn (u. 1550–1601) | Rootsi väejuht | Arent Passer | u. 1601 |
| Agnes von Delwig | Karl Henriksson Horni abikaasa | Arent Passer | |
| Richard Rosencrantz (surnud 1622) | Pärnu asehaldur | Arent Passer | u. 1623 |
| Margaretha Fahrensbach | Richard Rosencranzi ja Thomas von Rammi abikaasa | Arent Passer | u. 1623 |
| Thomas von Ramm (surnud 1631) | Riia bürgermeister ja Tartu õuekohtu president | Arent Passeri töökoda | 1634 |
| Krahv Franz Bernhard von Thurn (1592–1628) | Rootsi sõjaväelane | ||
| Christian von Thurn (1624–1640)[27] | Franz Bernhard von Thurni poeg | ||
| Krahv Heinrich Matthias von Thurn (1567–1640) | Böömi aadlimees, Ferdinand II vastase mässu eestvedajaid, hiljem Rootsi diplomaat ja sõjaväelane, Pärnu krahvkonna härra | ||
| Heinrich Burtt | Rootsi sõjaväelane | tundmatu Tallinna kiviraidur | 17. sajandi keskapaik |
| Magdalene von Vietinghoff | Heinrich Burtti abikaasa | tundmatu Tallinna kiviraidur | 17. sajandi keskpaik |
| Dietrich von Taube (1601–1654)[28] | Eestimaa rüütelkonna peamees 1650–1653 | ||
| Margarethe von Taube (surn. 1667) | Dietrich von Taube (1601–1654) abikaasa | ||
| Hans Wrangel (suri 1663) | tundmatu Tallinna kiviraidur | 1660. aastad | |
| Elisabeth Tiesenhausen | Hans Wrangeli abikaasa | tundmatu Tallinna kiviraidur | 1660. aastad |
| Caspar Wrede (maeti 1667[29]) | Rootsi sõjaväelane (kaptenleitnant), Eesti Preedi mõisa ja Liivimaal Wredenhofi (Briede) ning Soome Peipäla mõisnik | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1667 |
| Sophia Taube | Caspar Wrede abikaasa | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1667 |
| Lars Persson (surnud 1667) | Kuninglik kirjutaja Tallinna linnuses | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1667 |
| Johann Hastfer (surnud 1674) | Rootsi sõjaväelane, Eestimaa rüütelkonna maanõunik | Nicolaes Millich[30] | 1676 |
| Fabian von Fersen (1626–1677) | Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane | Johann Gustav Stockenberg | 17. sajandi II pool |
| Sabina Elisabeth von Westerhagen (surnud 1684/92) | Fabian von Ferseni abikaasa | Johann Gustav Stockenberg | 17. sajandi II pool |
| Otto Reinhold Taube (1627–1689) | vabahärra, Rootsi oberst, Tartu maakonna aadlipealik, Tartu asehaldur ja linna komandant; Maidla, Luunja ja Kullamaa mõisa pärushärra[31] | Johann Gustav Stockenberg | 17. sajandi IV veerand |
| Margareta Oxe | Otto Reinhold von Taube abikaasa | Johann Gustav Stockenberg | 17. sajandi IV veerand |
| Wolter von Stackelberg (1625–1691) | Rootsi sõjaväelane (ooberst), Harjumaa meeskohtunik, Eestimaa maanõunik, Haljava mõisnik | vappepitaaf, tundmatu Tallinna tisler-puunikerdaja[32] | u. 1692 |
| Hans von Wrangell (1626–1691)[33] | Kuusiku, Vasta ja Tuhala mõisnik, Rootsi sõjaväelane (ooberst) ja kammerhärra, Eestimaa maanõunik | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1692 |
| Margaretha von Lode | Hans von Wrangelli abikaasa[33] | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1691 |
| Reinhold von Lode | Pahkla mõisnik | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1695 |
| Reinhold von Wrangell[34] | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1695 | |
| Catharina Elisabeth Nieroth[34] | Reinhold Wrangelli abikaasa | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1695 |
| Otto Johann von Taube | Edise ja Koonu mõisnik | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1696 |
| Bernhard von Taube (1619–1696)[35] | Eestimaa maanõunik, Rootsi kindralmajor, Navesti ja Kose mõisa rentnik | vapp-epitaaf, Chr. Ackermann | u. 1696 |
| Johan Bagghufvud (1652–1702[36]) | Rootsi sõjaväelane (rittmeister), Käravete mõisnik | vapp-epitaaf, Chr. Ackermann[37] | 1702 |
| Otto Wilhelm von Fersen (1623–1703) | Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane | Johan Gustav Stockenberg? | 18. sajandi algus |
| Carl Johann von Huene (surnud 1743) | major | tundmatu Tallinna kiviraidur | u. 1743 |
| Karl von Wrangell (1677–1758) | Eestimaa maanõunik, kapten, Koila, Kohatu, Kirna ja Kirdalu mõisnik | ||
| Samuel Greigh (1736–1788) | Vene mereväeohvitser | Giacomo Quarenghi | |
| Krahv Ferdinand von Tiesenhausen (1782–1805) | Aleksander I tiibadjutant | u. 1806 | |
| Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) | Vene maadeavastaja | Johann Gottfried Exner | 1848 |
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
