Tallinna elektrijaam

Tallinna elektrijaam oli elektrijaam, mis tegutses Tallinnas aastatel 1913–1979.

See artikkel on endisest Tallinnas töötanud elektrijaamast; sama nime kannab ka Tallinnas töötav Väo elektrijaam

18. märtsil 1909 moodustas Tallinna volikogu komisjoni, mille ülesandeks oli esitada volikogule elektrijaama ehituskava ja ettepanekud selle elluviimiseks. Komisjon otsustas, et Tallinna tuleb ehitada elektrijaam linna kulul, asukohaks valiti praeguse Põhja puiestee ääres asunud Tallinna Gaasivabriku kõrval olev vaba maa-ala.

Elektrijaama projekt telliti AS Volta käest. Kaks kivisöel töötavat Franz Krulli masinatehase katelt parameetritega 12,5 at ja 325 °C tootsid auru. Jõumasin olid AS Volta Laval-tüüpi 250 hj (184 kW) auruturbiin, mis koos generaatoriga moodustas ühtse agregaadi. Selliseid turboagregaate oli kolm. Voolusüsteemiks valiti kolmefaasiline vahelduvvool, mille tootmine ja jaotamine kavandati pingel 3 kV, tarbijatele viimine aga pingel 220 V.

Elektrijaama masinamaja, katlamaja ja kontorihoone projekti koostas arhitekt Hans Schmidt. Projekt kiideti heaks 18. jaanuaril 1912 ja kohe alustati ka ehitust, seda juhtis Soome insener Paavo Kyrenius.

Juba detsembris 1912 olid aurukatlad kütmiseks valmis ja ka turboagregaatide paigaldamine edenes hästi. Paralleelselt ehitati linnas kaabliliine ja elektrivoolu tarbijateni toimetamiseks trafoalajaamu. 18.–19. aprill 1913 toimus elektrijaama kompleksne vastuvõtuproov ekspertide komisjoni poolt, kes tunnistas töö kordaläinuks ja andis elektrijaamale alalise töötamise loa. Kuigi luba anti välja aprillis, oli esimene abonent elektrivõrku lülitatud juba 24. märtsil 1913 (vkj 11. märtsil 1913). Seda päeva loetaksegi Tallinna elektrijaama töö alguseks. Jaam sai nimeks Tallinna Linna Elektri Keskjaam ja allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile. Jaama esimene juhataja oli Evald Maltenek.

Elektrijaam tootis, jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. Elektrijaama järgmise juhataja Harry Feldmanni koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16. septembril 1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud Donetsi söebasseinist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule turbale ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik.

Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud Aleksander Markson. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. Kütus oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.

1924. aastal võeti kasutusele uus kütus – põlevkivi – ja 1934. aastal ehitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis.

Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock & Wilcox, mille kütus oli põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaine Ilmarise tehase liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.

Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile ka teisi probleeme. Esmalt selgus, et põlevkivi põletamisel hakkas korstnast tulema paksu musta suitsu, mis tuulega linna peale langes ja linnaelanikke väga pahandas. Tuli välja, et põlevkivikateldele paigaldati uus metallkorsten, aga liiga madal, ainult 20 meetri kõrgune. Ja ka küttekolletes ei oldud veel korralikku töörežiimi saavutatud. Pärast ülalmainitud kollete konstruktsiooni muudatusi ja korstna pikendamist 40 meetrini 1926. aasta suvel olukord normaliseerus.

Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt kohta. Lahendus leiti nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks ehitati spetsiaalne ripptee, mida mööda siis töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükkasid. Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja järgmisel aastal lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Praegune linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.

1925. aastal sai elektrijaama nimeks Tallinna Linna Elektrijaam.

Järgmine oluline uuendus tehti 1934, kui järjekordse laienduse käigus otsustati paigaldada suurema võimsusega keskrõhukatlad. Seni kasutati madalrõhukatlaid, milles auru parameetrid olid kuni 15 at ja 350 °C. Uutel, jällegi Babcock & Wilcoxi kateldel olid auruparameetrid juba 26,25 at ja 400 °C. Kateldele paigaldati samuti Ilmarise küttekolded, mis võimaldasid kasutada juba III sordi ehk peenpõlevkivi. Koos varempaigaldatud, samadele auruparameetritele ettenähtud 5 MW turboagregaadiga kasvas elektrienergia tootmise efektiivsus oluliselt. Lisaks tootmisseadmetele laiendati ka ehitisi nagu katlamaja, masinamaja jm. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939 oli elektrijaama võimsus 19 MW, sel ajal suurim Eestis.

Rasked ajad tuli elektrijaamal üle elada sõja ajal aastail 1941–1944.

Kui Nõukogude väed 1941. aastal taganesid Tallinnast, demonteeriti kaks suuremat turboagregaati ja mitmed muud seadmed ning saadeti NSV Liitu. Masinamaja, osa katlamajast ja telliskorsten aga õhiti. Elektrijaam lakkas töötamast.

Saksa okupatsiooni ajal hakati elektrijaama taastama. Paigaldati mujalt toodud kaks turboagregaati (1942. aastal 5 MW ja 1943. aastal 6 MW) ning olemasolevate aurukateldega alustati uuesti elektritootmist, kuid mitte enam sõjaeelsel tasemel. Sellel perioodil toimus ka järjekordne nimemuutus ja jaam sai uue omaniku. Kui seni allus elektrijaam Tallinna linnavalitsusele, siis 16. juunil 1942 anti see üle okupatsiooniaegsele Idaala Energiavarustuse p.v. Seltsi Eesti Kindralkomissari Piirkonnale ning sai uueks nimeks Tallinna Elektrijaam ja -võrgud. Ja sealtpeale ei kuulunud elektrijaam enam kunagi Tallinna linnavalitsusele. Kui 1944 nüüd juba Saksa sõjavägi oli sunnitud lahkuma, oli viimasel kavas ka Tallinna elektrijaam õhkida. Seda aga ei õnnestunud teha tänu elektrijaama personali vastutegutsemisele. Lahelt laevasuurtükkidest tulistatud mürsud vigastasid ainult osa katlamaja ja katlaid ning ühte metallkorstnat. Aga jaam oli võimeline jätkama elektrienergia tootmist, küll ainult piiratud võimsusel.

Pärast sõda asuti kohe elektrijaama taastama ja laiendama. Pärast olemasolevate taastamist paigaldati veel kaks turboagregaati ja kaks keskrõhukatelt. Katlad koos Krull-Lomšakovi restkolletega valmistas Tallinna Masinatehas. Kütuseks kasutati peenpõlevkivi. Uus telliskorsten valmis 1948. aastal (102,5 meetri kõrgune; oli Baltimaade kõrgeim). Korstna ehituseks kasutati 800 000 korstnatellist ja 100 000 tavalist tellist. Olemasolevast katlamajast ida poole valmis 1949. aastal uus katlamaja ja trafohoone (arhitekt Ilmar Laasi).

1950 oli elektrijaama võimsus 23 MW, mis jäi kõigi aegade suurimaks.

Toimusid ka muudatused alluvuses ja nimetuses. Esmalt allutati elektrijaam trustile Eesti NSV Elekter ja jaama nimeks sai Tallinna Elektrijaam. 10. juulil 1945 allutati see Eesti Energiale ja elektrijaam koos võrkudega sai nimeks Tallinna energiarajoon. Eesti Energia alluvusse Tallinna elektrijaam jäigi oma eksisteerimisaja lõpuni. Küll aga toimus veel mitu nimemuutust: 1950. aastal – Riiklik Rajooni Elektrijaam nr 4, 1957. aastal – Tallinna Soojus- ja Elektrijaam ning 1967. aastal Soojus- ja Elektrijaam Tallinn. Muutusi oli ka jaama funktsioonides – ära anti elektrimüük ja elektrivõrgud teistele Eesti Energia ettevõtetele.

1950. aastatel, pärast põlevkivist elektritootmise koondumist Kohtla-Järvele ja Ahtmesse, hakkas Tallinna elektrijaama osatähtsus elektritootmisel vähenema ja hakati jaama ümber seadmestama ka soojusenergia väljastamiseks. Ajutiselt väljastati elektrijaamast soojust auru näol lähedalolevatele ettevõtetele juba 1954. aastast. Kuid kaugkütte tarvis oli vaja välja ehitada boilerseade koos torustike ja pumpadega ning magistraaltorustik linna. Esimene kaugkütte tarbija lülitati soojusvõrku 1959 ja sellest peale hakkas elektritoodang pidevalt vähenema.

Kaugkütte tarvis paigaldati 1963 üks ja 1967 teine masuudiküttel veesoojenduskatel. Masuuti hakati kasutama ka aurukateldes ja põlevkivi põletamine lõpetati 1965. aastal.

1977. aastal filmis Andrei Tarkovski seal oma kultusfilmi "Stalker". Elektrijaama põhjaosas filmiti peategelase Stalkeri väravast tsooni sisenemise episood. Seoses filmivõtetega maalitijaama korstnale tähekombinatsioon UN, mis on lühend sõnadest United Nations ning on siiani korstnal näha. Nende tähtede kõrvale on tänapäeval paigaldatud sündmuse mälestustahvel.

2. veebruaril 1979 lõpetati jaamas elektrienergia tootmine ja jäi ainult soojuse tootmine.

Tallinna elektrijaama administratiivhoone^[1] aadressil Põhja puiestee 27. Seal oli aastatel 1996–2001 Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi peahoone. Praegu (august 2023) on seal hostel Paks Margareeta
masinamajas^[2] aadressil Põhja puiestee 29 oli Energeetikamuuseum ja on praegu Energia avastuskeskus, kus võib tutvuda originaalkujul kahe turboagregaadiga ming mitme elektrijaama seadme ja aparaadiga^[3]
110 kV ja 35 kV jaotusalajaam aadressil Põhja puiestee 31
katlamajas^[4] aadressil Kursi 3 tegutseb Kultuurikatel, samast algab ka Kultuurikilomeeter
suur estakaad^[5] on praegu lammutatud, kuid see on kavas taastada
suur korsten^[6]
1934. aasta korstna vundament on säilinud ja korrastatud, kuid ei ole kultuurimälestis
põlevkivijaoskonna lõunaosas tegutseb Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
põlevkivijaoskonna põhjaosa ja masuudijaoskonna alal on lammutatud algsed ehitised ning sinna ehitatakse hotelli
1940. aastal valminud elektrijaama abi- ja olmehoones aadressid Kalasadama 5 on tegutsenud mitu söögikohta

Tallinna Elektrijaama administratiivhoone
Elektrijaama katlad
Põlevkivikonveieri estakaad, mis praeguseks on lammutatud
Vasakul on kõrgepinge jaotusalajaam, keskel on uus katlamaja, selle taga on suur korsten. Paremas servas on praeguseks lammutatud estakaad.
Foto: Kirill Savitski, 12, märts 2011