Tšerenkovi kiirgus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tšerenkovi kiirgus ehk Tšerenkovi efekt ehk Tšerenkovi-Vavilovi kiirgus ehk Vavilovi-Tšerenkovi kiirgus ehk Vavilovi-Tšerenkovi efekt[1] on elektromagnetkiirgus, mis lähtub laetud osakestelt (näiteks elektronidelt), mis läbivad dielektriku keskkonda konstantse kiirusega, mis on suurem kui valguse faasikiirus (valguslainete levimise kiirus) selles keskkonnas.
See on saanud nime selle 1934. aastal eksperimentaalselt avastanud Pavel Tšerenkovi järgi. Tema teaduslik juhendaja Sergei Vavilov jõudis esimesena järeldusele, et Tšerenkovi täheldatud efekti põhjustavad kiired elektronid. Tšerenkov ning Ilja Frank ja Igor Tamm, kes andsid nähtusele klassikalisel elektrodünaamikal põhineva teoreetilise seletuse, pälvisid selle eest 1958 Nobeli füüsikaauhinna. Nähtust olid teoreetiliselt ennustanud Oliver Heaviside 1888–1889 avaldatud artiklites[2] ning Paul Sommerfeld 1904, kuid pärast erirelatiivsusteooria loomist ei võetud seda mõtet tõsiselt, sest tundus, nagu oleks valguse kiirusest kiiremini liikumine erirelatiivsusteooria järgi võimatu.[3]
Kitsamas mõttes nimetatakse Tšerenkovi kiirguseks helesinist helendust, mida tekitab kiirete elektronide liikumine läbi vee. See on vaadeldav näiteks basseinreaktorites ja tuumajaamade kasutatud tuumkütuse basseinides. Kiired elektronid vabanevad seal osalt beetakiirgusena, osalt vabanevad aatomikatetest neutronite ja gammakvantide kokkupõrkel.
Tšerenkovi kiirgust kasutatakse suurte energiate füüsikas laialdaselt relativistlike laetud osakeste registreerimiseks ja nende kiiruse määramiseks.