Sänna – Suure-Ruuga lahing

Sänna – Suure-Ruuga lahing toimus 20. märtsist kuni 23. märtsini 1919 Võrumaal. Eesti väed sundisid taganema Nõukogude Venemaa väed. Lahingutes langes Võru kooliõpilasi ja vabatahtlikke ning eestlased kaotasid ka oma juhi, kapten Friedrich Vreemanni.

Sänna – Suure-Ruuga lahing
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg	20.–23. märts 1919
Toimumiskoht	Võrumaa, Eesti
Tulemus	Eesti vägede võit.
Osalised
Eesti Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Friedrich Vreemann  ?
Jõudude suurus
Võru koolipoisid ?
Kaotused
Langenuid või haavatuid ? Langenuid või haavatuid ?

Lahingu käik

21. märtsil jõudis Tartust Võru raudteejaama II diviisi komandandirood 25-aastase F. Vreemanni juhtimisel. Vreemann oli pea katkematult viimasel viiel aastal sõdades osalenud. Tema juhitud üksus koosnes peamiselt tavalistest Võru vabatahtlikest ja kooliõpilastest, kellele ta oli veel alles aasta tagasi võimlemistunde andnud. Väliselt oli üksus kirju, kes kandis gümnaasiumisinelit, papaahat, vene sinelit või saksa kiivrit, kuid relvastus oli hea. Kokku oli neil 8 kuulipildujat, neist 5 Madseni kuulipildujat ja 3 Lewise kuulipildujat.

Kohe pärast Võrru saabumist hakati liikuma rinde poole, mille mürin kostis välja raudteejaamani. Öömaja saadi Nursi metsavahimajas ja hommikuhämaruses jätkati retke Sänna suunas. Sinna jõudnult langesid poisid ägeda kuulipilduja tule alla ning taganesid metsa. Haavata olid saanud leitnant Mürk, roodukirjutaja ja veel mitmed teised. Hargneti ahelikku ja rünnati uuesti ning pärast lõunat taganes vaenlane Sännast. Seejärel võttis Vreemanni rood suuna itta – Rõuge poole. Järgmisel hommikul tungiti videvikus mõisasse, kust vaenlane vastupanuta taganes, hämaruse tõttu aga vaenlase jäljed kaotati. Vasakult ja kaugelt eest kostis lakkamatu lahingumüra. Järgmisel päeval mindi ahelikus Suurõ-Ruuga küla suunas, kui äkki kostis paremalt, metsaservalt, venekeelne: "Rood kogupauk!". Kapten Vreemann langes hääletult, läbipuurituna kolmest kuulist. Poisid heitsid pikali ja algas terve päeva kestnud lahing, alles vastu õhtut sunniti vaenlased külast lahkuma.

Rood oli kaotanud kõik ohvitserid ja ühe veebli. Koolipoisid viidi samal päeval tagasi Võrru. Uusi võitlejaid oodates valmistuti juhi matusteks. Kapten Vreemanni põrm viidi pärast kiriklikku matuseteenistust oma koduküla Pindi kalmistule. Veel poolel teel kihutas matuselistele järele käskjalg, kes teatas, et kohe tuleb minna vaenlasele vastu Vastseliina alla. Kapten Vreemanni matsid kodurahvas Nõnovalt ja veel mõned lähemad sõjakaaslased.

Kirjandus

• Valdur Raudvassar, "Eesti Vabadussõda ja Võrumaa" – 1997, lk 32