Suuline keel ehk suuline kõne on keel, mis tekib inimes(t)e suhtlemisprotsessis (spontaanse vormina), vastandudes kirjalikule keelele[viide?].
Paljusid keeli ei saa kirjalikult esitada ja seetõttu esinevad need keeled ainult suuliselt[viide?].
Suulisel keelel on mitmeid põhimõttelisi erinevusi kirjalikust keelest, nt toimub suuline kõne sageli silmast silma ja dialoogivormis[1].
Kirjandust
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde. Oma Keel, 2000, nr 1, lk 48-57.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde I. Taust ja uurimisobjekt. - Akadeemia 2000, nr 5, lk 1117-1150.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde II. Suulise kõne erisõnavara 1. - Akadeemia 2000, nr 6, lk 1343-1374.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde III. Suulise kõne erisõnavara 2. - Akadeemia 2000, nr 7, lk 1553-1582.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde IV. Suulise kõne erisõnavara 3. Partiklid. - Akadeemia 2000, nr 8, lk 1773-1806.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde V. Mõned mitteverbaalsed nähtused suulises kõnes. - Akadeemia 2000, nr 9, lk 2011-2038.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde VI. Lausung suulises kõnes 1. - Akadeemia 2000, nr 10, lk 2223-2254.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde VII. Lausung suulises kõnes 2. - Akadeemia 2000, nr 11, lk 2465-2486.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde VIII. Lausung suulises kõnes 3: eneseparandused - Akadeemia 2000, nr 12, lk 2689-2710.
- Hennoste, T. Sissejuhatus suulisesse eesti keelde IX. Lausung suulises kõnes 4. - Akadeemia 2001, nr 1, lk 179-206.
