Stalinlik revolutsioon

Stalinlik revolutsioon, olles osa Vene revolutsioonist, oli aastatel 1929–1939 "partei ja revolutsiooni hauakaevajast" Jossif Stalini juhtimisel läbi viidud ülaltpoolt lähtunud üliradikaalne pööre NSV Liidu elukorralduses.

“Ajaloo dialektika on ta juba õnge võtnud ja tõstab esile. Kõik vajavad teda: väsinud radikaalid, bürokraadid, nepmanid, kulakud, tõusikud, kõik pugejalikud lurjused, kes ronivad välja revolutsiooni pahupidi pööratud pinnast. Ta räägib nende keelt ja teab kuidas neid juhtida. Stalinist saab NSV Liidu diktaator.” L. B. Trotski, 1924. (Stalin, London 1968.)

Oma äärmise radikaalsuse, totaalse ulatuse ja halastamatu vägivaldsuse tõttu on mõned kaasaegsed ajaloolased pidanud tegelikuks Vene revolutsiooniks hoopis Stalinlikku revolutsiooni (Sheila Fitzpatrik The Russian Revolution 1917.–32., Oxford, 1982). Just selle tulemusena sai NSV Liit oma kuju, mille põhijooned püsisid vähemalt 1991. aastani. (Eric Hobsbawm Äärmuste ajastu).

Venemaal toimunud riigipööret juhtinud Leninist jäänud NEP polnud arendanud ei kommunismi ega taganud maailmarevolutsiooniks vajalikku kaasaegset relvastust. 1929. aastal sai Stalinist NLKP ja seega ka NSV Liidu ainuliider. Sel aastal saadeti eksiili eelnevalt (1927.) koos Zinovjeviga parteist väljaheidetud Trotski, tagandati Kamenev, Buhharin ja Rõkov ning algas hoogne kollektiviseerimine. 1930. saatis Stalin laiali kommunistliku partei juudi sektsioonid. Nende juhid, kellest paljud olid saabunud Venemaale koos Trotskiga, saadeti sunnitöölaagritesse või hukati.

Revolutsiooni osised

Revolutsiooni kuueks peamiseks osiseks olid Normann Davidi ("Euroopa ajaloo") järgi

• ideoloogiline sõda (sealhulgas ka lääne avaliku arvamuse eksitamine ja kogu juhtimist dubleeriva parteiaparaadi üleehitamine);
• poliitiline terror (eksinute, teisitimõtlejate, natsionalistide ja mittepugejate vastu; julgeolekuorganite töötajate arvulise suuruse paisutus Punaarmee tasemeni; GULAGi loomine; puhastused);
• tsentraliseeritud planeerimine (Riikliku plaanikomitee edasiarendus läbi viisaastakute plaanimajanduse ja töönormide, mis asendas keskastme juhtide nappuse);
• sõjatööstuse taastamine ja arendamine (eraldi ja salajase eelarve, personali, tehaste, suletud linnade ja surmalaagritega);
• kiirendatud industrialiseerimine (tarbimise vähendamise arvelt);
• põllumajanduse sundkollektiviseerimine (kasutades selleks ka näljahäda).

Stalinlik revolutsioon toimus Lääne ülemaailmse majanduskriisi ajal, milles varises peaaegu pooleks sajandiks kokku liberalism, ning tekkis mõneks ajaks illusoorne usk et NSV Liidus ülesehitatav sotsialism võib olla võimalikuks alternatiiviks kapitalismile. Peamiseks, oma läbiviimise viisilt enam sõjaväeoperatsiooni kui majanduslikku ettevõtmist meenutava revolutsiooni, radikaalsetest muutustest kasusaajaks osutus sõjalis-tööstuslik kompleks. Stalin arendas välja sõjatööstuse ja viis NSV Liidu relvastuse kaasaegsele tasemele. Sõjaline tööstus sai eraldi ja salajase eelarve, personali, suletud linnad ja sõjaväebaasid, surmalaagrid (neis kaevandati uraanimaaki ja puhastati aatomiallveelaevade reaktoreid) ja teadusuuringud. Juba 1932. aastal oli Punaarmeel kõige moodsam relvastus. Selleaegses Lääne-Euroopas aga majanduskriis ja sõjavõlad. 

1989. aastal algas ka Rootsit ja eriti Soomet puudutanud “postkommunistlik depressioon”, mis olevat oma mõjult ületanud suurt depressiooni vähemalt kaks korda. Juba selle eel oli NLKP peasekretäri M. Gorbatšovi tehtud muudatustele tugev toetus majandusmeeste, eriti sõjatööstuskompleksi esindajate hulgas, kes ei vajanud enam oma ülesannetega toimetulemiseks mõtte kaotanud ja stagneerunud parteid, majanduslikult liiga kalliks osutuvaid Idabloki maid (selleaegsest ühest peamisest NSV Liidu sissetulekuallikast naftast tuli pool odava hinnaga neile müüa) ega subsiidiume neelavaid liiduvabariike. 1990. aastal organiseerusid nad surverühmaks Tööstuslik-teaduslik Liit (NPS) ja kujunesid erastamisel nende ettevõtete omanikeks, mida nad ise varem juhtinud olid. (Eric Hobsbawmi "Äärmuste ajastu"). Oldi ju 1989. aastal lõpuks avalikult tunnistatud, et sõjatööstus oli alates Stalini pöördest omanud senini eraldiolevat ja salajast eelarvet. (1980. aastate alguses oli see umbes kolmandik kogu rahvuslikust koguproduktist.)