Soome õhuvägi (soome Suomen ilmavoimat, rootsi Finlands Flygvapen) on Soome kaitseväe väeliik (õhuvägi). Õhuväe rahuaja ülesanded on õhuruumi valve, tuvastuslennud ja sõdurite väljaõpetamine sõjaaja ülesannete täitmiseks. Soome õhuväe peetakse üheks maailma vanimaks lennuväeks – Briti õhuvägi asutati iseseisva üksusena 1. aprillil 1918 ja Rootsi õhuvägi 1925. Soome õhuvägi sai eraldi väeliigiks 4. mail 1928. Selle eelkäijaks oli 6. märtsil 1918 loodud armee lennukorpus. Õhuväes teenib 3100 meest ja naist.
| Soome õhuvägi Ilmavoimat Flygvapnet | |
|---|---|
 | |
| Asutatud |
6. märts 1918 (asutati armee lennukorpus) 4. mai 1928 (sai eraldi väeliigiks) |
| Riik |
 Soome |
| Kuuluvus |
 Soome kaitsevägi |
| Deviis |
Qualitas Potentia Nostra (Kvaliteet on meie tugevus) |
| Lahingud |
Soome kodusõda Talvesõda Jätkusõda Lapi sõda |
| Ülemad | |
| Kindralmajor | Pasi Jokinen |
| Sümboolika | |
| Sõjalennuki eraldusmärk |
 |
| Hävitajad | F/A-18 Hornet |
| Luure | Learjet 35 |
| Õppelennuk |
BAE Hawk Valmet L-70 Vinka |
| Transport |
EADS CASA C-295 Fokker F27 |
Esimesed sammud Soome lennunduses tehti Venemaa lennukitega. Venemaa oli Soome territooriumile paigutanud mitu lennukit. Varsti pärast seda, kui Soome kuulutas end iseseisvaks, puhkes Soomes kodusõda. Venelased/nõukogulased liitusid punastega ehk kommunistidest mässajatega. Valgetel õnnestus punastelt ära võtta paar lennukit, aga olid siiski sõltuvad välismaa lennukitest ja pilootidest. Rootsi keeldus tehnikat ja piloote appi saatmast, aga siiski tulid mõned rootslased omaalgatuslikult valgetele appi.
Soome õhuväe esimeseks lennukiks sai Rootsi ajalehe Aftonbladeti peatoimetaja Waldemar Langleti muretsetud N.A.B. Albatros. Esimeseks ülemjuhatajaks sai rootslasest leitnant John-Allan Hygerth, kes esimese lennukiga koos Per Svanbäckiga Soome lendas. Teel tehti peatus Kokkolas ja mootoririkke tõttu hädamaandumine Pietarsaares. Lennuk sai hiljem tähiseks F2 (F tuli rootsikeelsest sõnast Flygmaskin, mis tähendab lennukit).
Rootsi krahv Eric von Rosen andis valgetele teise lennuki, Thulin Typ D. Selle piloot, leitnant Nils Kindberg lendas lennukiga 6. märtsil 1918 Vaasasse. Von Rosen oli lennul kaasas reisijana. See kink läks vastuollu Rootsi valitsuse tahtega ja seetõttu keelduti lennukile lennuluba andmast. Selle asjaolu tõttu sai Rosen 100 Rootsi krooni trahvi loata riigist lahkumise eest. Eric von Roseni lennukit peetakse mõnede poolt Soome õhuväe esimeseks lennukiks ja sai tähiseks F1.
Von Rosen oli lennukile maalinud oma hea õnne märgi. See märk – sinine haakrist, iidne päikese ja hea õnne sümbol, sai Mannerheimi käsuga 18. märtsil 1918 Soome õhuväe ametlikuks eraldusmärgiks. Selle kasutamine keelati Nõukogude Liidu poolt märtsis 1945. F1 sattus varsti pärast soomlastele üleandmist õnnetusse ja hävis. Õnnetuses hukkusid lennuki mõlemad piloodid.
7. septembril 1920 sai Šveitsi Alpides juhtunud õnnetuses surma kolm Soome ja üks Itaalia lendur, kes olid teel koju. Pärast seda sai 7. september hukkunud pilootide mälestuspäevaks.
Soome kodusõda
Punaste õhutegevus
Enamus Soome sõjalennuväljadest langesid valgete kontrolli alla, kui Venemaa piloodid olid kodumaale naasnud. Punaste käes olid mõned lennuväljad kokku 12 lennukiga. Punastel endil polnud ühtegi pilooti, mistõttu palgati mõned Soome jäänud Venemaa lendurid. 24. veebruaril 1918 saabus Viiburisse viis lennukit, mis saadeti kiiresti Riihimäkile.
Punased asutasid lennuüksused Helsingis, Tamperes, Kouvolas ja Viiburis, aga ühtset peakorterit neil üksustel ei olnud. Helsingisse asutati ka lennukool, aga enne Helsingi langemist ühtegi lendurit välja koolitada ei jõutud.
Riihimäkile saabunud lennukitest saadeti üks hävitaja ja üks luurelennuk Tamperesse ja kolm lennukit suunati Kouvolasse. Tamperesse saabusid ka neli Venemaa pilooti ja kuus mehaanikut. Esimene ründelend tehti 1. märtsil 1918 Naistenlahti kohal.
Peamiselt tegid punased luurelende, pommituslende ja lendlehtede levitamist ning nende õhutegevus polnud eriti edukas. Nende õhuoperatsioonid kannatasid halva juhtimise, vananenud lennukite ja motivatsioonita pilootide tõttu. Mõned punaste lennukid püüti valgete poolt kinni ja ülejäänud hävitati.
Valgete õhutegevus
1918. aasta jaanuaris polnud valgetel ei piloote ega lennukeid. Abi küsiti Rootsilt, aga kuna viimane oli neutraalne, ei saanud nad ametlikku abi saata, samuti keelas Rootsi oma pilootidel Soome minna.
Siiski saabusid 1918. aasta veebruari lõpuks Rootsist üks Morane-Saulnier Parasol ja kolm N.A.B. Albatrosi. Kaks Albatrosi olid kingitused valgeid toetavatelt Rootsi kodanikelt ja kolmas osteti. Lennukeid loodeti kasutada õhuoperatsioonide toetuseks, aga need osutusid ebasobivateks. Kuna valgetel piloote polnud, tulid piloodid ja mehaanikud samuti Rootsist. Soome leitnant Bertil Månsson oli saanud piloodiõppe, aga ta oli sel ajal Saksamaal, üritades kindlustada Soomele lennukitehinguid.
Soome kodusõja ajal koosnes valgete lennuväe personal:
- 29 rootslasest (16 pilooti, kaks vaatlejat ja 11 mehaanikut). Pilootidest ainult neljal oli sõjaväeline väljaõpe ja neist üks oli vaatleja;
- 2 taanlasest (üks piloot, üks vaatleja);
- 7 venelasest (kuus pilooti ja üks vaatleja);
- 28 soomlasest (neli pilooti, kellest kaks olid sõjaväelise väljaõppega; kuus vaatlejat, kaks inseneri ja 16 mehaanikut).
Esimene iseseisva Soome lennubaas loodi Kolhosse. Baasis oli kolm lennukit ja esimene lennuk tõusis õhku 17. märtsil 1918. Soomlased võtsid üle ka üheksa Stetinin M-9 tüüpi lennukit, mis olid venelastest maha jäänud. Esimene valgete õhuoperatsioon toimus Lyly kohal. See oli luurelend, mis korraldati, kui rinne liikus lõunasse, Tampere peale. Õhubaas koliti kõigepealt Orivesile ja seejärel Tampere lähedale Kaukajärvile.
Peamiselt tehti luurelende ja sõja tulemusele suurt mõju ei avaldatud. Sõja lõpuks oli Soome õhuväes 40 lennukit, millest pooled olid saadud punastelt (punased nii paljude lennukitega ei lennanud, aga Ahvenamaalt leiti mõned nende poolt hüljatud lennukid).
Talvesõda
Talvesõjas suunati Punaarmee operatsioone toetama umbes 700 hävituslennukit ja 800 pommitajat. Soomel oli neile vastu panna kõigest 17 pommitajat ja 31 hävitajat. Esimesed pommitamised Soome tööstusele ja raudteedele suurt mõju ei avaldanud.
Soome õhuväe uusimad hävitajad olid Soomes litsentsi alusel ehitatud Briti pommitajad Bristol Blenheim. Peamine hävitaja oli Fokker D.XXI. Vähemalt paberi pealt vaadatuna oli Soome õhuväe vastuhakk lootusetu, sest oldi tugevas vähemuses.
Soomlased hajutasid oma lennukid paljudele lennuväljadele laiali, et vältida nende hävitamist maapinnal. Lisaks peideti lennukeid lennuvälja lähedastesse metsadesse, samuti ehitati peibutisi. Tänu neile abinõudele lõppesid rünnakud Soome lennuväljadele minimaalsete kahjudega. Sageli oli tulemus, et koju lendavad vaenlase pommitajad tulistati soomlaste vasturünnakus alla.
Sõja edenedes üritasid soomlased kõikjalt lennukeid juurde saada. Lõuna-Aafrika Liit ja Taani saatsid Soomele lennukeid, aga enamik välismaa ostudest ja kingitustest jõudis Soome alles pärast sõja lõppu. Need lennukid võitlesid hiljem Jätkusõjas ja Lapi sõjas.
Soome õhuvägi keskendus pommitajate allatulistamisele, sest Nõukogude hävitajatele polnud Soome hävitajatest vastast ja seetõttu neid võimalusel välditi. Nõukogude pommitajaid rünnati neile ebasoodsatest suundadest ja vahel julgeti nii ka hävitajaid rünnata. Soomlaste taktika tõhusus tuli esile, kui Nõukogude hävitajad ründasid Immola baasi. Parajasti startinud Soome lennukeid tabati ootamatult ja rünnakus kaotati 7 lennukit.
Sõja lõpuks oli Soome õhuvägi alla tulistanud 218 vaenlase lennukit, kaotades samal ajal ainult 47 lennukit. Soome õhutõrjujad tulistasid lisaks alla 314 lennukit. 30 vaenlase lennukit hõivati – need olid soomlaste tule läbi kannatada saanud lennukid, mis olid Soome territooriumile maandunud. Need lennukid remonditi kiiresti ja pandi teenistusse.
Jätkusõda
Jätkusõja alguseks oli Soome õhuvägi paremini valmistunud. Õhuvägi oli märgatavalt tugevdatud ja need koosnesid 550 lennukist. Soome oli Talvesõja ajal ostnud suure hulga lennukeid, aga teenistusse jõudsid neist enne sõja lõppu vähesed. Suurt rolli mängis ka poliitika, sest Hitler keeldus Soome saadetavaid lennukeid läbi Saksamaa kontrolli all olnud alade lubamast, sest ei soovinud Nõukogude Liitu ärritada.
Väheses koguses lennukeid saadi Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Itaaliast. Saksamaa müüs Soomele paar tosinat Prantsusmaalt ja Norrast saadud lennukit, kui Hitler soovis Soomega suhteid soojendada. Lennukeid saadi ka neutraalsest USAst. Uued lennukid asendasid Fokker D.XXI ja Gloster Gladiatori. USAst saadud Brewster B239 "Buffalo" tüüpi hävitajad olid kuni 1943. aastani peamiseks Soome õhuväe hävitajaks. Kuigi USA merevägi ja Briti Kaug-Ida väed pidasid lennukit läbikukkumiseks, oli sellel soomlaste käes võidusuhe 32:1 – 459 vaenlase allatulistamist ja 15 kaotust.
1943. aastal sai õhuväe peamiseks hävitajaks Saksa päritolu Messerschmitt Bf 109, aga teenistusse jäeti ka Buffalo. Häid tulemusi näitasid ka Itaalia Fiat G.50 ja USA Curtiss Hawk 75. Soomlaste poolel võitlesid ka mõned Nõukogude päritolu lennukid, mis olid alla tulistatud ja seejärel parandatud.
Pommitusvõimekust tõstsid saksa päritolu Dornier Do 17 ja Junkers Ju 88. Pommitusväge tugevdasid ka Nõukogude pommitajad, mille sakslased olid saanud Operatsioon Barbarossa ajal.
Jätkusõja ajal tulistas Soome õhuvägi alla 1621 Nõukogude lennukit ja kaotas 210 lennukit. Kuigi Soome õhuvägi oli sõja ajal edukad, olid tingimused rasked. Varuosadest oli puudus ja remont kestis tihti kaua. Samuti oli probleemiks ruumipuudus, sest üks pommitaja võttis töökojas kolme hävitaja jagu ruumi.
Soome oli 1944. aastal sunnitud ründama Soome pinnal asunud Saksa vägesid, sest seda nägi ette Nõukogude Liiduga tehtud rahuleping. Selle tulemusel pidas Soome õhuvägi viimased lahingud taganevate Luftwaffe üksustega.
Sõja lõpp tõi Soome õhuväele Pariisi rahulepinguga piirangud. Näiteks keelati:
- omada rohkem kui 60 lahingulennukit;
- omada sisemiste pommiruumidega lennukeid;
- omada juhitavaid rakette või tuumarelvi;
- omada Saksa relvastust või Saksa osadega relvi.
Personal piirati 3000 inimesele.
1963. aastal vaadati piirangud üle ja Soomel lubati omada juhitavaid rakette.
Soome õhuvägi leidis piirangutes augu ja ostis hulga kahekohalisi lennukeid, mis läksid arvesse õppelennukitena. Neid sai kasutada ka teistel eesmärkidel. Samuti sõlmiti Rootsiga mitteametlik kokkulepe, et nad hoiavad oma territooriumil varuks Saab 35 Draken tüüpi hävitajaid, mis sõja korral Nõukogude Liiduga oleks kiiresti Soome saadetud. Neid hoiti kuni 1980. aastateni. Piirangute täitmisest loobuti 1990. aastal.
Tänapäeval koosneb Soome õhuvägi kolmest õhukaitse eskadrillist, mis on jagatud kolme õhukaitsealasse, milleks Soome on jaotatud. Peamised baasid asuvad Rovaniemis, Tamperes ja Kuopio-Rissalas. Piloote õpetatakse välja Kauhavas asuvas lennukoolis.
| Lennuk | Pilt | Päritolumaa | Tüüp | Versioon | Arv | Lisainfo |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Hävitaja | ||||||
| McDonnell Douglas F/A-18 Hornet |  |  USA | Mitmeotstarbeline hävitaja | F-18C F-18D | 55 7 | F/A-18 asemel kasutatakse ametlikult F-18 |
| Transport | ||||||
| EADS CASA C-295 |  |  Hispaania | Transport | C-295M | 3 | Tellimus veel neljale |
| Fokker F27 |  |  Madalmaad | Transport | F27-100 F27-400M | 1 1 | Asendatakse CASA C-295ga |
| Side | ||||||
| Valmet L-90 Redigo |  | Soome | Side | L-90 TP Redigo | 7 | |
| Pilatus PC-12 |  |  Šveits | Side ja universaal | PC-12NG | 6 | |
| Luure | ||||||
| Learjet 35 |  | USA | AWACS | A/S | 3 | |
| Väljaõpe | ||||||
| BAE Hawk |  |  Suurbritannia | Õppe Ründe | Mk.51 Mk.51A Mk.66 | 42 7 16 | Kõik Mk.51A ja Mk.66, ning üks Mk.51 moderniseeritakse 41 vanemat Mk.51 eemaldatakse aastaks 2016 teenistusest |
| Valmet L-70 Vinka |  | Soome | Õppe | 28 | ||
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
