From Wikipedia, the free encyclopedia
Sergius II oli paavst 844–847. Ta oli 102. paavst.
| Sergius II | |
|---|---|
 | |
| Valitsemisaja algus | jaanuar 844 |
| Valitsemisaja lõpp | 27. jaanuar 847 |
| Eelkäija | Gregorius IV |
| Järeltulija | Leo IV |
| Sünnikuupäev | vahemikus 785–795 |
| Sünnikoht | Rooma |
| Surmakuupäev | 27. jaanuar 847 |
| Surmakoht | Rooma |
Sergius sündis Roomas Galline Bianche linnaosas millalgi ajavahemikul 785–795. Ta oli Sergiuse poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast, kust põlvnesid ka paavstid Stephanus IV ja Hadrianus II. Tal oli vend Benedictus, kellest sai hiljem Albano piiskop.
Sergius õppis Lateraani õppeasutuses (schola cantorum), sai Leo III ajal akolüüdiks ja Stephanus IV ajal alamdiakoniks. Ta ordineeriti paavst Paschalis I poolt Rooma Santi Silvestro e Martino ai Monti kiriku preestriks (kardinalpreester) ja Gregorius IV määras ta ülempreestriks.
Sergius põdes podagrat.
Sergius II valiti paavstiks Rooma aadli toetusel jaanuaris 844 (Salvador Miranda andmetel 25. jaanuaril) San Martino kirikus, kuna Rooma elanikud olid Lateraani palees kuulutanud paavstiks diakon Johannese. Sergiuse toetajad hõivasid varsti Lateraani palee, kuid säästsid tema palvel surma mõistetud Johannese elu, kes saadeti kloostrisse.
Sergius II pühitseti ametisse Rooma Peetri kirikus ilma Frangi keisri Lothar I ametliku tunnustuseta, nagu seda sätestas 824. aasta konstitutsioon. Paavsti valimise kinnitas hiljem Rooma sinod.
Kuna Sergius II pühitseti ametisse ilma Frangi keisri tunnustuseta, saatis keiser Lothar I 844 Itaaliasse oma poja, Itaalia asekuninga Ludwigi ja Metzi peapiiskopi Drogo, kelle väed rüüstasid paavsti valduseid.
Sergius II võttis Ludwigi Roomas pidulikult vastu, kuid pidi tema nõudel korraldama sinodi, mis kinnitas Sergiuse paavstiks. Paavst kroonis 15. juunil 844 Ludwigi Itaalia kuningaks ja määras Drogo Alpidest põhja pool asuvate maade apostellikuks vikaariks. Paavst ja kuningas leppisid kokku, et tulevikus ei pühitseta ühtki paavsti ametisse ilma keisri nõusolekuta. Samas keeldus paavst Ludwigile andmast lojaalsusvannet, põhjendades seda sellega, et vannet võidakse anda keisrile, kuid mitte tema pojale. Ka ei soostunud paavst rehabiliteerima Ludwig Vaga vastu 835 asunud ja hiljem tagandatud Reimsi piiskoppi Ebbot ja Narbonne’i piiskoppi Bartholomeust.
Sergius II üritas 846. aastal lahendada Grado patriarhi Veneriuse ja Aquileia patriarhi Andrease vahelist tüli.
Ta nimetas Bari piiskopi Angelariuse Bari ja Canossa piiskopiks.
Kaasaegsed kritiseerisid Sergius II-t tema finantseerimisviiside pärast, kuna tema ajal lokkas kirikuametkondades simoonia. Kui araablased vallutasid augustis 846 Gregoriopolise kindluse ning rüüstasid 25. augustil Rooma Peetri kiriku ja San Paolo fuori le Mura kiriku, siis pidasid kaasaegsed seda Jumala märgiks.
Paavst pöördus abi saamiseks keisri ja Ludwigi poole, kuid tulemusteta ja araablaste rünnaku lõi lõpuks tagasi Spoleto hertsog Guido.
Sergius II ajal sai kardinaliks kolm vaimulikku: Santi Quattro Coronati vaimulik ja hilisem paavst Leo, vaimulik Fortunatus Amalarius ja diakon Nicolaus.
Sergius II ordineeris oma venna Benedictuse Albano piiskopiks. Benedictusest sai ka Frangi keisri esindaja Roomas.
Sergius II ajal ehitati Lateraani basiilika juurdeehitised ja taastati Marcianuse akvedukt.
Donna Woolfolk Cross on Sergiust kujutanud oma teoses "Paavst Johanna", kus ta heidab talle ette õgardlust.
Sergius II suri 27. jaanuaril 847 ja maeti Rooma Peetri kirikusse.
| Eelnev Gregorius IV |
Rooma paavst 844–847 |
Järgnev Leo IV |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
