Lüli

Lüli (ladina vertebra; mitmuses vertebrae) ehk selgroolüli on paljude selgroogsete loomade skeleti rõngataoline mitme jätkega kere luu, millest koosneb selgroog.^[1]

See artikkel räägib selgroogsete anatoomia mõistest; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Lüli (täpsustus).

---

Inimese lülisamba lüli nimetatakse ka lülisambalüliks.^[2]

Selgroolülide areng, anatoomia, asend, luud, lihased, sooned, närvid, morfoloogia ja funktsioonid ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajad

Maolistel

Lülid moodustavad madudel keha luulise aluse ja need on ühenduses nii naaberlülide kui ka lihaste ja sidekoega ning võimaldavad maol sobivas keskkonnas ning pinnal sujuvalt ja jäsemeteta liikuda (roomata).

Süstemaatika

Madude selgroolülid on olnud oluline osa juba Carolus Linnaeus süstemaatikas.

Muuseumieksponaatide kirjelduste alusel on madude selgroolülidel suured varieeruvused:

• 1849. aastal Richard Oweni ja Thomas Belli avaldatud publikatsiooni "Monograph on the Fossil Reptilia of the London Clay" esimese köite kolmandas osas on uuritavatel muuseumieksponaaditel madudel:
• Python regius Dum. – 348 selgroolüli ja 67 sabalüli
• Python tigris – 291 selgroolüli
• Boa constrictor (kuningboa) 305 selgroolüli ja 60 sabalüli.^[3]
• 1853 loetleti hariliku rästiku muuseumieksponaadil 187 selgroolüli, millest 157 toetasid liikuvaid roideid;^[4]

Esimene lüli erineb naaberlülidest selle poolest, et see on ühenduses väga lühikeste roietega^[5], järgmised lülid on ühendatud väga liikuvate roietega.

Imetajad

Koduloomade selgroog koosneb samuti selgroolülidest ja iga lülisambalüli koosneb:

• lülikehast (corpus vertebrae)
• lülikaarest (arcus vertebrae)
• lülijätkest (processus vertebrae).

Inimesel

 Pikemalt artiklis lülisambalüli

Iga lülisambalüli koosneb:

• lülikehast (corpus vertebrae)
• lülikaarest (arcus vertebrae)
• lülijätkest. (processus vertebrae)

Lülisambalüli keha paikneb ventraalselt ja on lülisamba kandev osa. Neljandiku ristluust ülespoole jäävate naaberlülide kehad on omavahel seotud elastse kõhrelise lülidevahekettaga (discus intervertebralis). Lülisambalüli kaar aga dorsaalselt. Nii lüli kui kaar ümbritsevad lülimulku. Lülisambalülide lülimulgud moodustavad lülisambakanali.

Lülisambalüli kaar

Iga lülisambalüli kaar on varustatud kahe lülisälguga. Eelneva ja järgneva naaberlüli vastavad sälgud moodustavad lülidevahemulgu, mille kaudu väljuvad seljaajust seljaajunärvid. Igast lülisambalüli kaarest lähtuvad 7 lülisambalüli jätket.

Viited

1. "Meditsiinisõnastik" 442:2004.
2. Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 31,2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
3. Richard Owen, Thomas Bell,Monograph on the Fossil Reptilia of the London Clay, Volume 1, III osa, Order Ophidia, lk 51–55, Tab XIII – Tab XVI, London 1849, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 06.1.2013) (inglise keeles)
4. Catalogue of the Contents of the Museum of the Royal College of Surgeon of England, Volume 1, London 1853, Google'i raamat veebiversioon (inglise keeles)
5. David Craigie,Elements of Anatomy, General, Special, and Comparative from Encyclopedia Britannica 7th ed, lk 161, 1838, A. and C. Black, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 06.12.2013) (inglise keeles)

Välislingid

• Richard Owen, Thomas Bell,Monograph on the Fossil Reptilia of the London Clay, Volume 1, III osa, Order Ophidia, lk 51–55, Tab XIII – Tab XVI, London 1849, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 06.1.2013) (inglise keeles)
• Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 107–112, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
• Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 48–55, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
• Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, 21–22, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
• 0. C. Marsh,Vertebrae of Recent Birds.