Sündmuste horisont
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lähtuvalt Einsteini üldrelatiivsusteooriast, on sündmuste horisont kosmoses aegruumi koht, millest kaugemal/sügavamal toimuvad sündmused ei mõjuta sündmuse vaatlejat.
![]() |
See artikkel räägib üldrelatiivsusteooria mõistest; ulmeraamatute sarja kohta vaata artiklist Sündmuste horisont (raamatusari). |
Lihtsalt ja lühidalt selgitatuna on tegemist mingi ruumiosaga, kust ei ole võimalik tagasi pöörduda, sest gravitatsioonijõud on muutunud nii suureks, et sellest eemaldumine on isegi valgusele võimatu. Seetõttu ei olegi võimalik mõjutada sündmuste vaatlejat – kui sündmuste horisondist oleks kaugemal mõni valgust kiirgav või peegeldav keha, ei jõuaks see gravitatsioonilise vastastikmõju tugevuse tõttu kunagi vaatlejani. Kui jälgida sündmuste horisondile lähenevat keha väljaspool horisonti, näib vaatlejale keha pidevalt aeglustuvat, kuid mitte kunagi sündmuste horisondini või sealt läbi jõudvat. Keha peegeldatava valguse lainepikkus muutub pikemaks (keha aeglustub) ning seetõttu liigub lähemale valgusspektri punasele vahemikule ehk toimub pidev punanihe (ing. redshift). Horisondile lähenevas kehas muutusi tema perspektiivist ei toimu ning erinevalt vaatlejale näivast olukorrast ületab keha tegelikult sündmuste horisondi piiri ning see protsess ei ole lõpmatu, ehk omab kindlat ajalist väärtust.
Üldiselt on sündmuste horisondid seostatud mustade aukudega (näiteks absoluutne horisont ja nähtav horisont), kuid horisonte on eri tüüpe ning paljud neist ei ole tegelikult mustade aukudega seotud (näiteks Cauchy ja Killingi horisont; footonorbiidid/footonkerad ja Kerri lahenduse ergosfäärid). Isoleeritud ja dünaamilised horisondid on mustade aukude uurimistöös tihti loetud kõige olulisemateks.