orgaaniline aine, mis saadakse peamiselt loomade väljaheidetest, mida kasutatakse põllumajandusväetisena From Wikipedia, the free encyclopedia
Sõnnik on loomade (sh kodulindude) väljaheidetest, allapanust (näiteks põhust), veest ja pudenenud söödaosakestest moodustunud orgaaniline aine, mida kasutatakse põllumajanduses laialdaselt väetisena.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Sõnnikut kasutatakse väetisena, sest see sisaldab korralikult käidelduna suhteliselt palju taimedele olulisi toiteaineid ja -sooli, näiteks lämmastiku- ja kaaliumiühendeid. Samuti sisaldab sõnnik rohkesti mikroorganisme, kes aktiviseerivad mullaprotsesse.
Sõnniku toiteainesisaldus oleneb palju sellest, kas sõnnik saadakse hästi või halvasti toidetud loomadelt.[1]
Sõltuvalt kuivainesisaldusest saab eristada tahedat (>16%), poolvedelat (8–15%) ja vedelat (<8%) sõnnikut.[2] Vedelat sõnnikut kutsutakse ka lägaks.
Sõnniku, eriti selle komponendi virtsa hoolimatu kasutamine ja keskkonda jõudmine kahjustab sealseid ökosüsteeme ning veekogudesse jõudes võib see esile kutsuda eutrofeerumist ja veeõitsenguid.
Väike- ja suurfarmide loomade sõnnikumass on erineva biokeemilise koostisega.[3]
Sõnnikuliigid (1927): sarvlooma-, hobuse-, lamba-, sea- ja kodulinnusõnnik.[4]
Antibiootikume ja vitamiinipreparaate saanud loomade väljaheide koos allapanuga võib värskelt põldudele laotatuna mõjutada mulla bakterikooslust nii, et kasvueelise saavad antibiootikumidele resistentsed[5] ja nn hüpervitaminiseeritud bakterid ning need hakkavad määrama saagi kasvu.
Isaste ja emaste veiste sõnnik on samuti erineva biokeemilise koostisega. Arvatakse, et lehmade sõnnik on viljakam ja parem.
Väikeaednikel soovitatakse tellida lehmasõnnik sügisesest 'saagist', ladustada see kile ehk presendi peale ja jätta kevadet ootam. Kui maapind soojeneb, saab selle sisse kaevata – hiljemalt kaks nädalat enne seemnete või mugulate mahapanekut.
Värsket lehmasõnnikut otse taimedele laotada ei tohiks, sest lämmastikuühendid võivad taime hävitada.
Lehmasõnnikust saab spetsiaalsete seadmete ja protsesside tulemusel toota soojusenergiat.[6]
Arvatakse, et 1930. aastatel E. L. Robert Stockstadi juhitava rühma leitud faktor – eraldada loomasõnnikust (inglise keeles manure) mikroorganismid – oli efektiivne nii rottide kasvu tagamisel kui ka pernitsioosse aneemia ravis. Hiljem samastati see B12-vitamiini bioloogilise toimega.
2014. aastal tuvastati hobusesõnnikul kasvavast seenest Coprinopsis cinerea valk kopsiin, mis in vitro tapab mikroorganisme.
Kentucky State University (KSU) Research Farmis läbi viidud välikatsetes, mille käigus sooviti uurida kahe organosulfur compounds'i (dipropyl disulfide ja dipropyl trisulfide) kontsentratsiooni sibulamugulas, segati mullanäidiseid mitut sorti väeainetega, sh munevate emaslindude sõnnikuga, ja neisse istutati harilikke sibulaid (Allium cepa L. var. Super Star-F1). Toodud ühendite kontsentratsioon osutus kõrgeimaks just kanasõnnikul kasvanud sibulates.[7]
Pikemalt artiklis VirtsVirts väetisena koosneb loomade vedelatest väljaheidetest, mis on segatud vee ja sõnnikuosadega. Virts, mida hoitakse kindlates pealt kaanetatud nõudes, kuhu ei pääse ligi ei vesi ega õhk, on suure väärtusega. Virts sisaldab kaaliumit (0,5%) ja lämmastikku (0,2%), fosforhapet on vähe. Fosforhappe puuduse vältimiseks tuleb virtsa hulka lisada toomasjahu.
Erinevate loomade vedelad väljaheited on erineva keemilise koostisega.
Virtsa tuleks lisada kasvavatele aedviljadele ja viljapuudele pealisväetiseks. Kuna värske virts on üsna kange, tuleks seda enne tarvitamist segada 2–3 jao veega.[8]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
