Sänna mäeveski

Sänna mäeveski (ka Sänna Mäe-Veski) on ehitismälestiseks arvatud vesiveski, mis asub Rõuge vallas Sänna küla kagunurgas Pärlijõe ääres ja Võru–Mõniste–Valga maantee lähistel.^[1]

Sänna mõisale kuulunud veski püstitati arvatavalt 18. sajandi esimesel poolel ja ehitati ümber 19. ja 20. sajandi vahetusel.^[1]

Veski varasemat ehitusperioodi on paigutatud vahemikku 1711–1840.^[1]

1839. aastal oli Carl Gottlieb Rückeri kaardil mäeveski kohal näidatud veskit nimega "Karraski"^[2] (Karaski on tänapäeval Sänna naaberküla, mille piir läheb veski lähedalt). Mõisal oli ise kaks veskit: ülemist hakati kutsuma mäeveskiks (ka Sänna Suurveskiks) ja alumine on tuntud kui Sänna alaveski^[2].

20. sajandi algul oli mäeveski rentnikuks Artur Adsoni onu Konstatin Anderson.^[3]

Mäeveski põles 1910. aastal ja mõis taastas selle moodsa sisseseadega. Väiksem tulekahju puhkes ka 1911. aastal, pärast mida asendati vesirattad veeturbiiniga ning veskihoonele pandi tsinkplekist katus.^[4]

1930. aastate algul ostis Jaan Kaska Põllutööministeeriumilt Sänna mõisast eraldatud kinnistu nr 158 "Sänna Mäeveski" A 36. Ta oli seda veskit pidanud ka varem. Veskikoha pindalaks oli märgitud 11,849 ha.^[5]

Veski natsionaliseeriti Nõukogude okupatsiooni ajal. Järgneva saksa okupatsiooni ajal sai Jaan Kaska veski tagasi.^[5] Uue Nõukogude okupatsiooni ajal andis Kaska veski 1947. aastal Võru linnukasvatuse ühistule, aga tal lubati jääda edasi veskitööliseks. Samal aastal andis Julius Alksnis ka Sänna alaveski tasuta linnukasvatuse ühistu. 1949. aasta algul küüditati Jaan Kaska Siberisse.^[6]

1950. aastal andis Võru linnukasvatuse ühing mäeveski üle Võru rajooni TSN TK Tööstuskombinaadile. Samal aastal müüs ühistu Sänna alaveski artellile "Võhandu".^[6] 1963. aasta algul läks mäeveski üle Rõuge sovhoosi omandusse.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tagastati õigusvastaselt võõrandatud vara Valev Kaskale.^[7]

Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toel rajati mäeveski juurde Pärlijõele kalapääs.^[8]