Pavel Jefimovitš Dõbenko (vene keeles Павел Ефимович Дыбенко; 16(28). veebruar 1889 – 29. juuli 1938) oli Nõukogude sõjandustegelane (2. järgu armeekomandör, 1935).
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
Lapsepõlv ja noorus
Ta sündis Ljudkovo külas Tšernigivi kubermangus talupoegade peres. Lapsepõlves tegi Pavel maatööd, tähed ja arvutamise õppis ta selgeks preestri tütre tundides. 1899. aastal astus ta kolmeklassilisse linnakooli, 17-aastaselt läks tööle Novoaleksandrovski linna renteisse. 1908. aastal sõitis Riiga, kus ta töötas lihttöölisena, laevalaadijana. 1911. aastal hoidis kõrvale sõjaväeteenistusest, selle eest ta arreteeriti ja saadeti teenima Balti sõjalaevastikku. Mõne aja pärast asus ta teenistusse lahingulaeval Imperaator Paul I, kus ta liitus põrandaaluse bolševike grupiga. 1916. aastal, sellal kui Saksa väed murdsid läbi rinde Riia all, keeldus Dõbenko lahingutes osalemast ning mõjutas sõdimisest keelduma ka mõnisada madrust ja sõdurit 45. Siberi polgust.
Revolutsioon
1917. aasta Veebruarirevolutsioon pakkus palju võimalusi ettevõtlikule madrusele, kes oli laevastikus tuntud tugevuse, pika kasvu, küünilisuse, kaklemiskalduvuse ja purjus märatsemiste poolest.
Esmalt sai Pavel Dõbenko Helsingi Tööliste, Soldatite ja Madruste Nõukogu saadikuks. 1917. aasta mais valiti ta Balti laevastiku keskkomitee esimeheks. See oli kõrgeim Balti laevastiku madruste kollektiivide poolt valitav organ. 1917. aasta oktoobris sai Dõbenko Petrogradi Nõukogu Revolutsioonikomitee (revolutsiooni juhtorgan) liikmeks. Just tema käsul kõlasid Aurora lasud. 21. novembril allkirjastas Lenin korralduse, millega Dõbenko määrati mereasjade rahvakomissariks.
Lenin pidi teadma, et Dõbenkol pole võimeid, haridust ega kogemust ministri ja admirali ametikohal töötamiseks. Aga nendes tingimustes võtsid madrused, kes olid distsipliini puudumisest ja "viinapogrommidest" metsistunud, kuulda ainult Dõbenko häält. 1917. aasta oktoobris–detsembris tapeti ja piinati madruste poolt surnuks Petrogradis ja Balti laevastiku baasides umbes 300 mereväe ohvitseri ja umbes sama palju armeeohvitsere ja "pursuisid".
1917. aasta aprillis algas Pavel Dõbenkol armulugu Aleksandra Kollontaiga, kes bolševikust agitaatorina tuli Helsingis Dõbenko laeva pardale. Pavel Dõbenko oli oma armastatust 17 aastat noorem, kuid Kollontai oli väga mõjukas parteidaam ning Dõbenko mõistis, et naisest võib sõltuda tema tulevik. Aleksandra Kollontai oli tollal ainuke bolševike partei keskkomitee naisliige (1917. aasta suvest).
Asutava Kogu laialiajamine
1917. aasta oktoobris-detsembris nimetasid bolševikud ennast Nõukogude Ajutiseks Valitsuseks, andes teada, et võtavad võimu kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni ja kaotuse korral Asutava Kogu valimistel "alluvad rahva tahtele". Kui aga ilmnes, et 715 valitud saadikust on ainult 183 bolševikud, otsustas Lenin hoida võimu endale ja Asutava Kogu likvideerida.
1917. aasta novembri lõpus tegi Lenin Dõbenkole ülesandeks koondada pealinna kuni 10 000 madrust "asutajate" laialiajamiseks. 5. jaanuaril 1918, üldrahvalikult valitud Asutava Kogu avapäeval, tuli Petrogradi tänavatele kuni 60 000 meeleavaldajat – haritlased, töölised, garnisonisõdurid, et toetada demokraatiat ja nõuda võimu üleandmist riigis Asutavale Kogule. Dõbenko käsul avati meeleavaldajate pihta tuli.
Narva mahajätmine
1918. aasta 18.–20. veebruaril alustas Saksa väejuhatus rünnakut Venemaa Nõukogude Vabariigi vastu kogu rindel Karpaatidest Baltikumini. Saksa poliitikud tahtisid hirmutada kangekaelseid bolševikke ja kiirendada separaatrahu allkirjastamist.
25. veebruaril algas sakslaste (Põhjakorpus) pealetung Narva suunal ja 3. märtsil jõudsid nad linna lähedale. Linna kaitsvad salgad Narva lahingualal: Kļavs-Kļaviņši punaarmee koondsalk, ungarlastest internatsionalistide grupp Béla Kuni juhtimisel, Vladimir Azini juhitud salk ja salk madruseid Dõbenko juhtimisel, kes oli ühtlasi määratud linna komandandiks ja juhatas kogu kaitset. Dõbenko nõudis vastupidi sõjandusspetsialistide soovitatud kaitsvale taktikale ründavat taktikat ja 3. märtsi hommikul viis oma madrused rünnakule mööda raudteed lähenevate sakslaste vastu. Pärast kohtumislahingut Vaivara ja Korfi (Auvere) raudteejaamade vahel taandus Dõbenko salk tiibhaarangu kartuses ja umbes kell 15.00 jõudsid sakslased linnast viie kilomeetri kaugusele loode suunas jäävale kõrgendikule, kus nad mõneks ajaks peatati. Dõbenko juhitud inimestel jätkus kindlameelsust ainult mõneks tunniks ja õhtul põgenesid punased Narvast.
Dõbenko ja tema madrused keeldusid vastupealetungist Narvale koos maavägedega. Nad hülgasid positsioonid ja põgenesid tagalalinna Gattšinasse, mis asus 120 km kaugusel eesliinist. Kogu häbi tipuks vallutasid madrused raudteel mitu tsisterni piiritusega ja tähistasid oma "võitu". Juba 6. märtsiks oli madrustesalk relvituks tehtud ning tagasi kutsutud.
1918. aasta veebruari sündmuste käsitlemine "võitudena Pihkva ja Narva all" oli 1938. aastal Stalini isiklikult pakutud tõlgendus.
Vahistamine ja põgenemine Samarasse
Narva loovutamise, positsioonilt põgenemise, lahinguväljal käskudele allumisest keeldumise, distsipliini häirimise ja lahinguolukorras purjutamise toetamise eest kõrvaldati Dõbenko laevastiku juhtkonnast ja heideti parteist välja.
12. märtsil 1918 kolisid valitsus, partei keskkomitee ja riigiasutused Petrogradist Moskvasse, millest sai riigi pealinn. Kolimise põhjustas oht, et Antandi väed ründavad Petrogradi, ning rahutu olukord linnas "madruste inetuste" tõttu. Juba ametikohtadelt kõrvaldatud Dõbenko ja Kollontai kolisid samuti Moskvasse lootuses taastada oma hea nimi ja ametikoht.
17. märtsil 1918 andis Tšekaa esimees F. Dzeržinski käsu Dõbenko vahistamiseks. Aleksandra Kollontai võttis Dõbenko käendusele, andes lubaduse, et uurimisalune ei lahku Moskvast enne kohut ning ilmub ülekuulamisele. 25. märtsil vabastati Dõbenko käenduse vastu. Raamatu "Märkmeid bolševistlikust revolutsioonist"[1] autor Jacques Sadoul ütleb, et Dõbenko vabastati pärast madruste ultimaatumit. Kaks päeva hiljem põgenes Dõbenko oma väesalgaga Moskvast. Saanud teada oma armastatu pagemisest, põgenes paanikas Kollontai vahistamist kartes Petrogradi.
Moskvast põgenedes siirdus Pavel Dõbenko Volga jõele, ning ilmus 1918. aasta aprillis välja Samaras, kus temast sai Samara opositsiooni juht bolševike võimu vastu. Kui Moskva lubas talle vaikimise ja poliitilisest elust "puhkamise" eest puutumatust, lahkus Dõbenko Samarast. Samal ajal valmistusid madrused koos anarhistide, maksimalistide ja vasakpoolsete esseeridega ülestõusuks. 18. mail 1918 algas vasakpoolsete samaralaste leninistliku diktaadi ja Bresti rahu vastane ülestõus, mille bolševikud uputasid verre.
Dõbenko saabus nädal enne Samara ülestõusu Moskvasse ja ilmus Kremlisse kohtu ette. Ta lubas vaikida "saksa rahast" ja muudest Kremli saladustest, ja andis sõna, et ei tegele enam poliitikaga. Vastutasuks mõisteti Dõbenko õigeks, aga parteisse teda veel ei ennistatud.
Kodusõda
Alates 1918. aasta suvest tegi Dõbenko Ukrainas põrandaalust tööd, 1918. aasta augustis ta vahistati, oktoobris vahetati aga vangilangenud saksa ohvitseride vastu. 1918. aasta lõpus juhtis ta Vene väerühma Jekaterinoslavi suunas, 1919. aasta veebruarist 1. Zadneprovski diviisi, seejärel Krimmi armeed, ning pärast 1919. aastal Krimmist lahkumist 37. laskurdiviisi. Dõbenko nendele kohtadele määramine tuleneb tõenäoliselt tema ukraina päritolust ja perekonnanimest. Leninistlikele võimudele oli tähtis varjata interventsiooni mõttekäikudega "ukraina proletariaadi ülestõusust kodanliku valitsuse vastu" ning siin oli Dõbenko ukraina perekonnanimi erakordselt kasulik. Ta oli oma "punane ukraina kindral", kes viis Venemaa Vabariigi väed Ukrainasse.
1921. aasta märtsis oli Dõbenko Koonddiviisi eesotsas M. N. Tuhhatševski üldise juhtimise all üks Kroonlinna ülestõusu mahasurumise juhtidest. 1921. aasta aprillis osales Dõbenko, taas M. N. Tuhhatševski juhtimise all, Tambovi kubermangu talupoegade ülestõusu mahasurumises.
Sõjajärgne karjäär
mai-juuni 1921 – sõjaväeülem Musta mere läänesektoris
juuni-oktoober 1921 – 51. laskurdiviisi ülem
oktoober 1921 – juuni 1922 – Punaarmee Sõjaväeakadeemia kursuslane
1922 – ennistati Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse, arvestades parteistaaži 1912. aastast
mai 1922 – oktoober 1922 – 6. laskurkorpuse komandör
oktoober 1922 – mai 1924 – 5. laskurkorpuse komandör
mai 1924–1925 – 10. laskurkorpuse komandör
mai 1925 – november 1926 – Punaarmee Suurtükiväe varustamise juhatuse ülem
november 1926 – oktoober 1928 – Punaarmee varustusülem
oktoober 1928 – detsember 1933 – Kesk-Aasia sõjaväeringkonna vägede juhataja
detsember 1933 – mai 1937 – Volga sõjaväeringkonna vägede juhataja
1937. aastal – Siberi sõjaväeringkonna vägede juhataja (ei asunud ametikohale)
5. juuni 1937 – 10. september 1937 – Leningradi sõjaväeringkonna vägede juhataja
Vahistamine ja mahalaskmine
Pavel Dõbenko vahistati 26. veebruaril 1938 kui "sõjalis-fašistliku vandenõu" osaline, trotskist ning juba 1915. aastal värvatud Saksa ja Ameerika spioon. Viis kuud kestnud uurimise käigus "tunnistas" ta piinamise tõttu üles vandenõus osalemise ja andis ütlusi "vandenõulase" Budjonnõi vastu. Dõbenko mõisteti 29. juulil 1938 surma ja lasti maha.
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
