Tipiṭaka
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tipiṭaka või Tripiṭaka (paali keeles tipiṭaka ‘kolm korvi, kolmikkorv’; sanskriti keeles tripiṭaka; tiibeti keeles སྡེ་སྣོད་གསུམ sde snod gsum; hiina keeles 三藏 sanzang; jaapani keeles sanzō) on budismi pühakirjakogu, Buddha õpetuste kogumik, mis koosneb kolmest osast ehk "korvist".
Paalikeelne nimetus Tipiṭaka viitab tavaliselt paali kaanonile, mis on ainus tervikuna säilinud tekstikogumik varajase budismi ajast klassikalises india keeles ning seda peetakse üldiselt ka kõige autentsemaks Buddha õpetuse kogumikuks. Theravaadas on see ainus pühakiri.
Sanskritikeelne nimetus Tripiṭaka võib samuti tähistada õpetuste kogumikku, kuid viitab budistlikule pühakirjakogule laiemas mõttes, hõlmates ka erinevate koolkondade filosoofiat ja pühaks peetavaid tekste.
Peale teist Sanghakogu tekkinud kirjaliku traditsiooni järel oli igal koolkonnal oma paalikeelne Tipiṭaka, mille erinevused olid minimaalsed. Tänapäeval on tervikuna säilinud theravaada koolkonna paalikeelne Tipiṭaka. Hiljem koostatud ja sanskriti keelde tõlgitud tekstikogudest on säilinud vaid fragmente. Üsna terviklikult on säilinud ka mõningad hiljem koostatud paalikeelse kaanoni hiina- ja tiibetikeelsed tõlked.
Tiibetis ja Hiinas säilitati mahajaanale omane pühakirjakogude avatus ning kaanonisse lülitati ajast aega nii uusi tekste kui ka oma õpetlaste kommentaare ja uurimusi. Neis traditsioonides ei säilitatud algupärasele india pühakirjale omast kolmeosalist struktuuri, kuigi ka Hiina kaanonit nimetatakse mõnikord Hiina Tripiṭakaks.[1]