PCI-siin
From Wikipedia, the free encyclopedia
PCI (lühend sõnadest Peripheral Component Interconnect, inglise keeles ’välisseadmeühendus’) on Intel Corporationi välja töötatud kohaliku siini standard, mida kasutatakse enamiku tänapäevaste personaalarvutite juures kõrvuti uuema PCI Expressi ja vanema ISA-laiendussiinistandardiga. PCI-siin (nagu kõik teised arvutisiinid) tähendab elektriliste ühenduste kogumit, mille kaudu andmeid kandvad elektrisignaalid liiguvad ühest arvutisüsteemi osast teise.
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
Peripheral Component Interconnect | |
---|---|
Kolm PCI-siini emaplaadil | |
Loomise aasta | 22. juuni 1992 |
Looja | Intel |
Kiirus |
133 MB/s (32-bit @ 33 MHz – standardseade) 266 MB/s (32-bit @ 66 MHz) 266 MB/s (64-bit @ 33 MHz) 533 MB/s (64-bit @ 66 MHz) |
PCI-siini standardi määravad:
- füüsilised parameetrid (näiteks ühenduspesade tüübid);
- elektrilised parameetrid (näiteks pinge);
- loogiline mudel (näiteks tsüklite tüübid siinis).
Laiendussiinid võimaldavad arvutisse lisada laienduskaarte ning ühendada neid protsessori ja põhimäluga. Iga siin koosneb kahest osast: andmesiinist ja aadressisiinist, kuid need võivad olla ka kokku multipleksitud samadele füüsilistele ühendustele.
PCI on siin. Igal siinil on mitu pesa. Esialgne PCI lubas ühele siinile kuni 3 pesa, uuem standard lubab kuni 6 pesa. Rohkemate pesade vajadusel võib arvuti sees olla ka mitu PCI-siini, igaühel kuni 6 pesa. Lisaks võib PCI-siinil olla PCI sild, mille taga on uus PCI-siin. Nii saab kokku palju siine teha, näiteks IBM-i suurtes serverites esineb sadu PCI-siine (pesasid on seega veel rohkem).[1]