Päikesejälgija
From Wikipedia, the free encyclopedia
Päikesejälgija ehk päikesejälitaja on seade, mis suunab oma koormust päikse suunas või muudab suunda päikese trajektoori põhjal. Selliste jälgijate koormuseks on tavaliselt päiksepaneelid, peeglid, läätsed, paraboolsed künad või fresneli peegeldid.
Lamedapinnaliste fototundlike paneelide puhul kasutatakse jälgimissüsteeme, et vähendada päikse langemisnurka paneelil. See suurendab ühe paneeli energia tootmismahtu võrreldes tavalise fikseeritud paneeliga.
Tavakasutuses prognoositi aastatel 2008–2009, et päikesejälgijaid on võimalik rakendada aastatel 2009–2012 enam kui 85% rakenduslikes paigaldistes, mis toodavad energiat enam kui üks megavatt.[2][3] Alates aprillist 2014 ei ole tekkinud täiendavat infot, mis toetaks neid prognoose, kuna päikesepaneelide hinna languse tõttu on päikesejälgijate kasutamine nüüd vähem efektiivne.
Koondavate fotovaaniliste elementide (CPV) ja koondatud päikeseenergia (CSP) rakendustes kasutatakse jälgijaid, et ergutada optilisi komponente. Jälgimissüsteemid eksisteerivad kõigis koondavates süsteemides, kuna need ei tooda energiat, kui nad ei ole suunatud täpselt päikese poole. Selliste süsteemide puhul kasutab optika päikesevalgusest ainult sirgjoonelist komponenti, mis tähendab, et nad peavad olema alati suunatud päikese poole. [4][5]