Newfoundland

Newfoundland on Atlandi ookeani saar Põhja-Ameerika ranniku lähedal. Kuulub Kanadale ja on osa Newfoundlandi ja Labradori provintsist.

See artikkel räägib saarest; koha kohta New Jersey osariigis vaata artiklit Newfoundland (New Jersey).

---

Idas, kirdes ja lõunas külgneb ookeani avaosaga, edelas Caboti väinaga, läänes Saint Lawrence'i lahega ja loodes Belle Isle'i väinaga. Saare pindala on 111 390 km². Saarel on madalaid mägesid, kõrgusega kuni 814 meetrit. Rannikul on palju lahtesid ja poolsaari.

Newfoundland on pindalalt maailma 16. ja Kanada 3. saar.

2006. aasta rahvaloenduse järgi elas saarel 479 105 inimest.

Saare suurim asula on Saint John's.

Koloniaalajalugu

5. augustil 1583 võttis Humphrey Gilbert Newfoundlandi Inglismaa kuningriigi valdusse esimese ülemerekolooniana. Ent asulaid hakati sinna rajama alles 1610. aastal, kui saarele moodustati esimene asundus (ja lähiaastatel veel mitu). Erinevalt tavalistest kroonikolooniatest olid Newfoundlandil, mille kuberner omas kogu koloonia maad. Valduskolooniad võisid tegutseda aktsiaseltsi põhimõttel ja nende põhiline eesmärk oli omanikele kasumi teenimine. Nõnda sarnanesid need Inglismaa maamõisatega. Aastatel 1610–1728 oli saarel rida omanikkubernere, kellest nii mõnigi polnud saart oma silmaga näinudki. Selgus, et kirja teel võis juhtida küll teises Inglismaa otsas olevaid mõisaid, ent mitte ookeanitaguseid valdusi, ja see pärssis saare arengut^[viide?]. Osa kolooniaid müüdi riigile, osa läks pankrotti. Lõpuks moodustati nende asemele nii-öelda harilik, kroonikoloonia. 1655. aastal rajasid oma asulad saarele ka prantslased. Kasutades inglise kolooniate nõrkust, võtsid nad peatselt enamiku saarest enda kontrolli alla. Nende keskuseks oli Pleasance, tänapäeval Placentia. Kuningas Williami sõja ajal 1689–1697 vallutasid prantslased peaaegu kogu saare, ent Ryswicki rahuga taastati Ameerikas status quo. Järgnenud Kuninganna Anne'i sõjas 1702–1713 said prantslased lüüa ja vastavalt Utrechti rahule pidid Newfoundlandilt lahkuma.