Mõisnik
From Wikipedia, the free encyclopedia
Mõisnik on isik, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel mõis või kes rendib mõisa – suurt haldusüksust ja põllumajanduslikku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad talud. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule makse rendi, teopäevade või muude koormiste kujul.
Sõna mõisnik kasutatakse eesti keeles tavaliselt endise Venemaa Keisririigi Euroopa-osa (sealhulgas eriti just tänapäeva Eesti ja Läti alade) varasemast minevikust rääkides, harvem ka Skandinaavia, Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa ajaloo kontekstis. Ehkki mõisateks nimetatakse ka endiseid riigimõisu, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke tavaliselt mõisnikeks.
Mõisnike elu kirjeldab oluline osa 18.–20. sajandi baltisaksa ja vene kirjandusest (nt Nikolai Gogol, Ivan Turgenev, Anton Tšehhov). Samal ajal keskenduti eesti kirjanduses mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist ja seetõttu sageli negatiivselt.