Moore'i paradoks
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ühes oma loengus juhtis George Edward Moore tähelepanu kummalisele vastuolule, mida ilmutab näiteks ütlus: "Väljas sajab, aga ma ei usu, et väljas sajab." Seevastu "Väljas sajab, aga ta ei usu, et väljas sajab" on täiesti korrektne väide. See paradoks, mida tuntakse ka Moore'i paradoksi nime all, oleks võinud ununeda, kuid väidetavalt läks Ludwig Wittgenstein sellest paradoksist kuulda saades keset ööd Moore'i juurde, nõudes, et Moore loengu sisu kohe kordaks. Igal juhul sobib see paradoks hästi sissejuhatuseks Wittgensteini hilisfilosoofiale.
Mõlemad laused on saadud kahe lühema lause ühendamisel sidesõnaga "ja": (1) "Vihma sajab" ja (2a) "Ma ei usu, et vihma sajab" või (2b) "Ta ei usu, et vihma sajab."
Nii (2a) kui ka (2b) on ühtmoodi ühitatavad lausega (1): kummalgi juhul saavad mõlemad üheaegselt olla tõesed. Ometi ei saa keegi vastuoludeta öelda koos (1) ja (2a).