Moodus (muusika)

Moodus (ladina keeles modus, 'mõõt', mõõtkava, liik, 'standard', 'laad', 'meetod'; itaalia keeles modo, prantsuse keeles mode, inglise keeles mood(e)) on lääne muusikateoorias sõna, millel on kolm peamist sõna 'modus' algsete tähendustega seotud rakendust. Moodus on

• helivältuse valdkonnas hiliskeskaegse modaalrütmika meetodite kogum üksteisele järgnevate longa ja brevise ehk pika ja lühikese helivältuse ühendamiseks noodikirjas ning meetodi tulmusel saadud rütm. Modaalrütmikat kirjeldas esimest korda Johannes de Garlandia traktaadis "De mensurabili musica" (1240);
• helikõrguse valdkonnas varakeskaja muusikateoorias intervall ning hiljem sellest tulenevalt modaalne helirida ja sellele vastav helilaad. Keskajast peale on mooduse mõistet alati kasutatud nii helilaadide kui ka heliridade klasside tähistamiseks. Alates 20. sajandist on see muutunud lisaks ka nii kompositsiooni kui ka improvisatsiooni teatud helikõrguslike normide või mudelite tähistajaks. Moodus kui helilaad on keskseks mõisteks ka rahvamuusika ja lääne muusika väliste muusikate uurimisel.

Moodus kui muusika mõiste pärineb 1. sajandist e.m.a. Kuni 18. sajandini kohtab seda paljudes erinevates tähendustes. Sõna kasutusvaldkondade rohkus annab aimu, et vanaajal ei olnud praktiline musitseerimine lahutatud poeesiast ja grammatikakunstidest ning muusika kui teaduslik distsipliin ehk ars oli matemaatika olemuslik osa. Seetõttu leidub mooduse mõiste lisaks muusikateooriale ka grammatikast, retoorikast, loogikast, poeesiast, matemaatikast ja arhitektuurist. Vanaaja muusikateaduslikud traktaadid annavad sõnale "moodus" tähendusi, mis tänapäeva spetsiifiliselt muusikaalases keelekasutuses puuduvad. Laiemas tähenduses kasutati ladinakeelsetes keskaegsetes ja renessansiaja muusikaalastes tekstides, hiljem esineb sõna "moodus" muusika mõistes eelkõige kitsalt muusikaterminoloogias.

Mooduse mõiste üldises, ühest küljest 'mõõdu', teisest küljest 'laadi', 'viisi' tähenduses on vanaaja ladinakeelsetes muusikatekstides tulenevalt kasutusest

• matemaatikas kasutusel kui 'mõõt', 'mõistus', 'proportsioon';
• retoorikas kasutusel kui 'mõõdukus';
• poeetikas kasutusel kui 'värsimõõt', 'värsijalg', 'värss', 'salm', 'meloodia' (cantus);
• üldmõistena kasutusel kui 'laad' ja 'viis' ehk erinevate nähtuste määratlemise ja liigitamise vahend. Moodus kitsamas tähenduses kui 'tüüp' on seotud klassifitseerimisega.

Alates antiigist kuni järjest harvemini 16. sajandini kohtab mõistet "moodus" muusika elementaarteooria tehnilise termini tähenduses. Kõrvuti harvem esinevate varasemate tähendustega 'toon', 'helikõrgus, või 'pillikeel' on sõna "moodus" kasutusel peamiselt kui 'skaala', 'klass' ja 'toon' ning 'intervall'. Omamoodi tõlgenduse annab Guido Arezzost lähtuv tähendus modus vocum (astmeklass).

Vana- ja keskaja muusikateoorias nimetati mooduseks heliridu ning viimaks ka intervalle, grammatikas ja loogikas kõneviise (indikatiivi, konjunktiivi jne), adverbide 'paratamatu' ja 'tõenäoline' abil lauseliikide determinatsiooni ja süllogismideliike. Üldiselt oli mõiste "moodus" kõrvuti mõistetega genus, species ning alates 12. sajandist ka maneries või maneria kasutusel kui klassifitseerimismõiste, millena võeti "moodus" kasutusele ka rütmi- ja notatsiooniõpetuses (varaseim dokument on Johannes de Garlandia traktaat "De mensurabili musica" aastast 1240). Klassifitseerimismõiste tähenduses kasutas Garlandia sõnu modus ja maneries sünonüümina. Sõna maneria (kunst) on muusikaterminina kasutusel juba Bernhardus Clarevallil traktaadis "Tonale" 12. sajandi esimest poolest ning Guy d’Eu'l traktaadis "Regulae de arte musica" 12. sajandi esimesest poolest, tähistades teatud kirikuhelirea finalise kas ülemise tertsi või alumise sekundiga liiki. Kirikuheliridade ja rütmimooduste vahelisi seoseid hakkasid küll looma hilisemad autorid.

Klassifikatsioonimõistena tähistab Garlandia mõistega "moodus" pikkade ja lühikeste vältuste rida. Ta tuletab kuus vältuste rea klassi (speciet, maneeri, moodust). Kolme nende klasside rectus modus tuleneb mõistest recta mensura, 'noodi mõõt', milles vaheldub recta longa (kaheosaline) või recta brevis (üheosaline) vältus. Garlandia räägib mooduse perfektsest 'moodusest' (laadist, vormist) kui vältuste reast, milles vältuste rida lõpeb sama vältuse või vältuste grupiga, millega ta algas ning imperfektsest moodusest, kui rida lõpeb erinevalt. Garlandia järeltulijate jaoks kujuneb "moodus" terminiks, millega tähistatakse pikkade ja lühikeste helide üksteisele järgnemise viisi. Sestpeale, kui rütm taandatakse lakkamatule kolmeosaliste rütmiühikute (perfectiones) järgnevusele (Lambertus enne aastat 1279, Kölni Franco aastal 1280), suhtutakse modaalsetesse vältuste ridadesse kui juhuslikesse. Moodustest kui perfectio realisatsioonidest räägib Johannes de Grocheo aastal 1300. Ars nova (alates 1320) puhul tähendab mõiste "moodus" perfektset või imperfektset longa mõõtu ning alates 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks maxima mõõtu (modus maximarum oder maior) ja longa mõõtu hakatakse nimetama modus longarum oder minor. 14. sajandi lõpust nimetatakse mooduseks ka kõigil tasanditel kehtivat üldist mõõtu.