Monofoonia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Monofoonia (kreeka keeles μονοφωνία) ehk ühehäälsus, ka monoodia, on muusika faktuuritüüp, mille all mõistetakse kas üksikut heli või saateta meloodiat.
![]() |
See artikkel on muusika faktuuritüübist. Monofooniast helitehnikas vt monofoonia (helitehnika). |
Kogu varane lääne muusika alates antiigist kuni mitmehäälsuse tekkimiseni 9. sajandil oli üldiselt monofooniline. Tänapäeva lääne muusikas esineb monofooniat näiteks katoliku kiriku muusikas.
Ühehäälse rahvamuusika, aga ka antiik- ja keskaja muusika, näiteks trubaduuride monofoonilise laulu iseloomustamiseks on muusikaajaloolased ja etnomusikoloogid kasutanud monofoonia tähenduses vahel ka sõna "monoodia", mille täpne tähendus on seotud itaalia 17. sajandi alguse ilmaliku lauluga.