From Wikipedia, the free encyclopedia
Mikulin AM-34 oli Nõukogude Liidus 1930. aastatel toodetud lennukimootor, mis leidis kasutust lennukeil Beriev MBR-2, Tupolev TB-3, Tupolev TB-4, Tupolev ANT-20, ANT-25, Petljakov Pe-8, Kalinin K-7, Polikarpov I-17 ja Bolhovitinov DB-A.
AM-34 | |
---|---|
Tootja | Tehas nr 24 |
Paigutus | V-12 vedelikjahutusega ridamootor |
Töömaht | 46,9 L |
Seotud | M-17 |
Kronoloogia | |
Järeltulija | Mikulin AM-35 |
Aleksander Mikulin alustas M-34 mootori väljatöötamist 1928. aastal. Sel ajal toodeti Nõukogude Liidus peamiselt välismaiste lennukimootorite litsentseeritud koopiaid, kodumaised arendused seeriatootmiseni ei jõudnud. Mikulin seadis eesmärgiks asendada seeriatootmises olnud M-17 (BMW VI mootori litsentseeritud versioon) võimsama kodumaise tootega. Kuna Mikulin teadis, et mootorivalmistamise uusi tehnoloogilisi seadmeid ta kohe ei saa (Nõukogude masinatööstuse nõrkus), siis otsustas ta uue mootori valmimise kiirendamiseks kasutada võimalust mööda samas mõõdus detaile kui M-17 mootoril. Mootor sai ka mõõtmetelt umbes sama suur ning ka kinnituskohad jäid samadeks, kuid muidu oli tegemist täiesti uue konstruktsiooniga.
Algus läks vaevaliselt. Mootori joonised valmisid alles 1931. aasta aprilliks ning sama aasta suvel valmis tehases nr. 26 (kus toimus ka mootori M-17 tootmine) esimene katseeksemplar, mis jõudis Lennukimootoriehituse Keskinstituuti (vene keeles: Центральный Институт Авиационного Моторостроения – Tsentralnõi Institut Aviatsionnovo Motostrojenija, lühend ЦИАМ – TsIAM) alles 21. septembril 1931. Mootor oli varustatud importkarburaatori ning -magneetoga, kuid sellest hoolimata ei läbinud see stendikatseid. Aasta hiljem toodi katsetustele järgmine versioon mootorist, mis oli saanud juba Nõukogude Liidus toodetud K-34 karburaatori, kuid seegi ei läbinud katsetusi. Parandatud versioon esitati 1933. aasta jaanuaris uuesti katsetustele, kuid taas ei läbinud neid. Sama aasta oktoobris toimusid TB-3 lennukil mootori M-34 esimesed lennukatsed.
Hoolimata uue mootori töökindluse probleemidest, otsustati 1932. aastal alustada selle seeriatootmist Moskva tehases nr. 24. Kuna selles tehases varem M-17 mootorit ei olnud toodetud, siis tuli ikkagi kõik tehnoloogilised seadmed täiesti nullist uuesti teha. 1932. aasta jooksul valmis vaid 64 mootorit, kuid järgmisel aastal juba 790 mootorit. 1934. aastal oli M-34 väljas ka Kopenhaageni 2. rahvusvahelisel lennundusnäitusel, kui esimene Nõukogude Liidus konstrueeritud ja seeriatootmises olev võimas lennukimootor. Kuid paljud lääne eksperdid pidasid seda Itaalias projekteeritud ning Nõukogude Liidule müüdud tooteks. Seda nii mitmete konstruktsiooniliste lahenduste tõttu, mis olid omased Itaalia lennukimootoritele, kui ka uskumatuse tõttu, et Nõukogude Liidus iseseisvalt midagi sellist oleks võidud välja töötada.
1936. aastal, pärast propellerivõlli reduktoriga M-34R mootoriga varustatud Tupolev ANT-25 edukaid rekordlende, sai M-34 mootor uue tüübitähise AM-34. Nii tunnustati konstruktorit Aleksander Mikulinit, senise umbisikulise M (mootor) eesliite asemel hakati tema konstrueeritud mootorite puhul kasutama konstruktori nime esitähti. Teiste Nõukogude lennukimootorite puhul võeti selline tähistus kasutusele alles 1942. aastast.
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mikulin AM-34 |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.