From Wikipedia, the free encyclopedia
Miinipilduja (inglise keeles mortar, saksa keeles Granatwerfer) on jalaväe raske tulirelv. Erinevalt suurtükkidest puudub miinipildujal raua tagasilöögimehhanism ja lafett, mida asendab rauda maapinnal toetav tugiplaat, mille kaudu tagasilöögi tulistamise impulss kandub üle pinnasele.
.jpg)
Miinipilduja võimaldab tulistada välja miine järsu tõusukaarega (ka peaaegu seniidis) ballistilisel trajektooril, maastiku kõrgendite või takistuste taga varjatult paiknevate sihtmärkide tabamiseks. Miinipilduja on tõhus kaudtulerelv ka lähedal asuvate sihtmärkide hävitamiseks.
Miinipilduja koosneb tavaliselt sileda õõnsusega rauast, tugiplaadist, raua suuet toetavast harkjalast koos loodimis-, seademehhanismiga ja sihikust. Veetavatel miinipildujatel on transpordiks komplektis lisaks ühe rataspaariga alusvanker.
Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ning suhteliselt väike kaal ja kompaktsus, mis tagab hea liikuvuse, samas aga märkimisväärse tulejõu. Miinipilduja laskekaugus on suhteliselt väike: näiteks 120 mm miinipildujatel ligikaudu 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel 5 km. Miinipildujaga on võimalik tulistada lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad varjatult takistuste, näiteks kõrgendike taga või kaevikutes, samuti tulistada ise otse varjendist.
81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus – miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näiteks 50–60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipildujagrupp või miinipilduja lahingupaar.
Miinipildujaid liigitatakse järgmiselt:
Eestlaetavad miinipildujad on sileraudsed kaliibriga 50–120 mm. Tagantlaetavad miinipildujad on sageli vintraudsed kaliibriga 80–240 mm.
Miinipilduja laskemoonana kasutatakse tänapäeval põhiliselt kild-, fugass-, süüte-, suitsu- ja signaalmiine või muud tüüpi miine. Miini korpus on tavaliselt tilgakujuline, sabaosas ringjalt paiknevate stabilisaatorlabadega. Miini lennukaugus sõltub heitelaengu suurusest, mis kinnitub miini sabaosas stabilisaatori varrele. Miinipilduja miini suhteliselt pikk lennuaeg (olenevalt sihtmärgi kaugusest), 20–30 sekundit, võimaldab tulistada välja miine sellise tempoga, et õhus võib lennus olla korraga 6–9 miini.
Miinipildujad kuuluvad lähituletoetusrelvadena jalaväeüksuste relvastusse. Miinipildujaallüksusi rakendatakse tänapäeval üldjuhul maksimaalselt pataljoni taseme kaudtulerelvadena.
Eesti Kaitseväe relvastuses on põhiliselt järgmised miinipildujad[viide?]:
Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele esimeses maailmasõjas efektiivsete kaevikusõja lähituletoetusrelvadena.
Miinipildujate eelkäijateks olid mortiirid ja osaliselt ka jalaväe saatekahurid, mida kasutati laialdasemalt kuni teise maailmasõja lõpuni. Pärast teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks (mortar).
Eesti vanemas sõjandusterminoloogias on miinipildujat nimetatud ka pommiheitjaks ja granaadiheitjaks.
Teises maailmasõjas Punaarmees kasutusele võetud tuntud reaktiivmürskude tulistamise seadeldis BM14 (nn katjuuša) nimetati väljatöötamise ajal samuti kaardiväe miinipildujaks (võis olla projekti varjunimi), kuigi tegelikult ei ole sellel relval olnud traditsiooniliste miinipildujatega märkimisväärset seost. Erinevalt miinipilduja torujast rauast tulistati BM14 seadmetelt reaktiivmürsud välja suunavatelt siinidelt, mis paiknesid hulgi kahel korrusel üksteise kohal. Mürskude suure hajuvuse tõttu kasutati BM14 seadeldisi suurte pindalade "töötlemiseks".
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
