Ta nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri vahetult antut (nagu positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ning sündmusi.
Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsioonilisus). Max Horkheimer: "Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku".
Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise vahendiks (instrumentaalne mõistus).
Horkheimer tunnistas sisedialoogi. Inimene pole igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
Pärast teist maailmasõda muutusid Horkheimeri vaated oluliselt: vasakult paremale (liberalismi suunas).
“Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
“Mõistuse tumestus” (1947)
“Autoritaarne riik”
"Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud Mart Kivimäe – Looming1990, nr 10, lk 1398–1409
"Mõtteid tänapäeva ajateadvusest". Tõlkinud Mart Kivimäe – Looming 1992, nr 2, lk 215–218
Mart Kivimäe, "Märksõnu Max Horkheimeri ajamõtteist" – Looming 1992, nr 2, lk 219–229
Mart Kivimäe, "Mis on klassik sotsiaalfilosoofias. Max Horkheimer – 100" – Hommikuleht16. veebruar1995, lk 18
