Mõistlik egoism
From Wikipedia, the free encyclopedia
Prantsuse filosoofi Claude Adrien Helvetiuse (1715 -1771) õpetuse mõistlikust egoismist võib kokku võtta kolme väitega:
- Inimene juhindub alati ainult isiklikest huvidest.
- Inimestele ei tule õpetada keeldumist oma huvidest (see oleks mõttetu) - neis tuleb kasvatada mõistlikke huve.
- Kui ühiskond on mõistlik, siis ei satu isiklikud huvid vastuollu ühiskonna huvidega, st ühiskonna kui terviku huvidega.
![]() | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/2/24/Claude_Adrien_Helv%C3%A9tius.jpg/220px-Claude_Adrien_Helv%C3%A9tius.jpg)
Mõistliku egoismi õpetuses lähtus Helvetius tegelikult põhimõttest, mille oli sõnastanud Vana-Kreeka filosoof Epikuros (341—270 e.m.a): inimene on kord selline, et ta püüdleb naudingute poole ning hoidub kannatustest. Teisisõnu tähendab see, et inimene lähtub alati isiklikest vajadustest, kirgedest, huvidest. Vajaduste tõttu inimene ja elusolendid üldse arenevadki. Just seetõttu, et kiskjatel on raskem toitu hankida kui taimetoitlastel, ületavadki esimesed vaimses mõttes teisi, nälg õpetab neid kaval ja osav olema. Ka inimesi paneb liikuma nälg või hirm nälja ees, aga inimesed unustavad need motiivid, sest tähtsad pole ju mitte vajadused ise, vaid nende rahuldamise vahendid.
Inimeste püüdlused on erinevad, neid hingestavad erinevad kired nt ihnus, auahnus, kodumaa-armastus, naised jne. Helvetius nimetas inimese sellist loomupärast egoismi enesearmastuseks: “Enesearmastuseks nimetatakse püüdlust naudingute poole ning kannatustest hoidumist.”[1]